Sõber

Mu keha on raske nagu kivi

mis vajub, imbub sügavasse mulda

mu valu sätendab mu ümber

nagu imeline, hõbedane valgus

ja ometi nõelterav, kaitsev

hoidev

kaisutav

Minu. 

Oo, ma tunnen juba oma valu

isemoodi, omamoodi, eriline

tunnen tema sügavikke

koopaid, pimedusi, ohti

ja ometi, kui ta tuleb, pole ma selleks valmis

ja kogen igat hetke kui igavikku

iga pistet kui noa teravust käsivarrel

iga puudutust kui kääride nüridust reiel

iga liigutust kui zileti lõiget kõhul

kui ta tuleb, kaotan ma end ikka ja jälle ära

lähen kaasa kui rajalt eksinu

kukun

upun 

rebestun

Aga vähemalt, vähemalt on see Minu Valu.

Minu Sõber. 

Tal ei ole musti mõtteid. Ta ei ole pahatahtlik. 

Ta on. Iseenda moodi. Minu nägu. 

Lähedal. 

Minuga. 

P.J.

 Ma igatsen, P.J. Ma igatsen Sind, Sinu puudutust, Sinu ilu, Sinu olemist, Sinu olemust, Sind. 

Ma tahan Sinu juurde. Ma tahan viia balanssi meie võla. Ma tahan olla Sinuga. 

Ma tahan paluda vabandust. Ma tahan ... paluda vabandust. Kui maailma keeles peab elu olema tasakaalus, siis Sa võtsid Minu kohustused endale. Aga minu kohustus on minu kohustus. Keegi ei suuda elada teise inimese võlaga. Sinu surm ei tähenda, et Mina saan kauem olla, õnnelikum olla. 

Ja sinu südamekett. Ma olen mõelnud nii pikalt, mida sellega teha. Kanda? Peita? Visata? Sinu armastus? Kui ma seda ei kandnud, siis ma tundsin end süüdi. Täna panin keti endale kaela, kas see tähendab, et mõistan end surma? Kas mul on üldse teist teed? 

Kui sa oled nii katki, kas on üldse olemas teist teed? Peale halbade valikute silumise? 

Miks, miks ma Sind armastan?

Mida tähendab olla olemas

Ma mõtlen sellele, kuidas mu laps on isa juures ja ma tean, et köögis on tugev konks, kus ripub lamp.

Ma mõtlen sellele, kuidas mul on vannitoas raseerija. Ja köögikäärid. 

Ma mõtlen sellele, kuidas õues on külm ja lumi ja kuskil on mets ja kuskil pole valu. 

Ma mõtlen sellele, et miks ei surnud mina, vaid tema. 

Ma mõtlen sellele, et miks olen siin mina. 

Ma mõtlen sellele, et ma ei tea miks ma siin olen, miks ma ei taha siin olla, mis on minu elu mõte. 

Mis on selle mõte.

Sellel aastal sai minu kallis inimene teada, et tema elu on piiratud. 

Ja mina, ma tunnen  ennast süüdi, ma tunnen ennast... ma tahan olla ise see, kelle elu on piiratud. Sest Mina ei oska tunda rõõmu elust, nagu Tema. Mina olen tahtnud elust lahti saada aastaid. Aga ometi Mina olen siin. 

Ja ma näen suurepäraseid unenägusid. Kuidas mul on sõbrad, armastajad, kaaslased. Kuidas minu elul on tähendus. Ja kui minu laps küsib, et mis on elu mõte, ma ei pea vaikima. Sest elul on tähendus. On...?

Aga mis on reaalsus? Et ma elan selleks, et magama minna? Et näha unenägusid, mis loovad minu elu väärtuse, rõõmu? Et juua, et tunda midagigi? Et mõelda inimestele, kes on minu jaoks kadunud? Kes on endalt elu võtnud, kes on valinud teise tee. Ja mis on minu tee? Mis on minu must-valgus? Otsustada, et Sina olid minu õige? Või tema? Kes teab õigeid vastuseid? Mis on õiged valikud? Nüüd, proovida uuesti vanu valikuid? Või uskuda, et varasemad otsused olid õiged? 

Teistega polnud keeruline, sest teised olid teised. Aga Sina oled Sina. Sa oled osa minust. Sa oled minu sõber, kaaslane. Ma ei saa sind eemale lükata. Ja ma ei saa sind enda juurde tõmmata. Ma tahan Sulle parimat. Aga kas mina tean, mis see on...? 

Ma tahan Sind enda kõrvale. Aga, ma tahan, et Sa seda tahaksid. Tahaksid mind, meid. Näeksid seda, mis Me olla saaksime. Ma tahan, et sa näeksid, mis me võiksime olla.

Jõulud 2019

Armastus.
Meie elu algus ja lõpp.
Et keegi võtab sülle ja kallistab ja lohutab. Hoolib.
Et keegi on olemas, võtab aja ja on. Hoolib.

Või polegi see peamine?
Vaid tunne, et Sind armastatakse?

Mis peab juhtuma, et seda tunnet enam pole?
Et on inimesed, kes armastavad, aga mitte tunnet, et armastatakse?

Mis on üldse üksindus ja kuidas on see seotud armastusega?
Või üksildus?
Et meeldib olla omaette?
Või, et ei taha olla omaette?
Kuidas neid lahutada?

Mis tähendab olla lapsevanem?
Ma olen selle peale sel aastal nii palju mõelnud.
Kuidas saab vanem mitte kohtuda oma lapsega, sest see on tema jaoks ebamugav? Sest see ärritab teda ja teist vanemat? Kas ma olen võimeline oma lapse elust kaduma?

Ma olin alla kümne aasta vana, kui minu isa minu elust kadus. Ma mäletan seda kõikehõlmavat mahajäetuse tunnet. Lootust, et ta tuleb tagasi. Soovi, et ta tuleks tagasi. Teiste süüdistamist, et ta ei tulnud.
Tuli ainult pilt, pilt uuest sündinud lapsest.
Kas mind vahetati välja?
Kas ma polnud piisavalt hea?
Mida ma valesti tegin, olin?
Sekundilist arusaamist, et ma polnud piisav.

Ja edaspidi, edaspidi polnud ma piisav nii mitmetele teistele.

Ma olen 35. See tunne pole kunagi kadunud. Kõikehõlmav kurbus. Väärtusetus.
Minu isa perekonnas tahavad kõik üksteisega koos olla, usuvad üksteisesse, on üksteisele olemas. Jõulud, jaanid, nädalavahetused. Midagi, kus mind pole, kus ma pole olnud ja ei saagi olema. Midagi, mida ma võin ainult kadestusega eemalt imetleda. Midagi, mis polnud minu ellu kirjutatud.

Nii palju, mis oli minust olulisem.
Ja need väikesed märgid või hoolivused teistelt, need ei suutnud peale jääda. Sellele jääkamakale. Et minu isa ei armasta mind. Samaväärselt teiste inimestega tema elus.
Et sellel on põhjus, põhjendus. 
Ja vahel, vahel tähendab see nii palju, kui sinu vanem armastab sind teisiti, kui teisi oma lapsi. Või vähem, kui oma uut elukaaslast.

Ja täna, nüüd, olen ma ise samasugune.
Minu armastus ei kanna üle kurbuse ookeani.
Minu armastus ei vähenda väärtusetuse tunnet.
Minu armastus ei pea vastu üksinduse piinavale valule.
Minu armastus ei päästa mind, veel vähem minu last.
Minu lootusetus uputab mind. Ja minu laps ujub minu järel, et mind päästa.
Minu pettumus tuhmistab värvid mu ümber.
Minu oskamatus ja tahtetus lükkab mind alla andma. 
Minu jõuetus lükkab mind ühesuunalisse jõkke.

Me saame need kaardid, mis meile sündides on välja käidud.
Mõni mängib need aja jooksul paremaks, teine mängib head kaardid mängu alguses maha. 
Mõnele on ka poti seitse hea kaart.
Mõni ei vajagi ärtu kuningat.
Mina jäin seisma sinna, kus ärtu kuningas välja jagati.

Täna olen

Tahaksin öelda nii palju
Tahaksin saada endast välja need sõnad
selle tunde

Tahaksin olla enam
Tahaksin olla, nagu need õnnelikud, naeratavad inimesed piltidel
Videodes
Oma pere keskel
Sõpradega
Lähedastega

Tahaksin elada elu, mis pole minu
Olla inimene, kes pole mina

Keegi, kes saab teiste seas hakkama
Keegi, kes ei ärritu, pole vihane, ei ütle halvasti, ei lähe minema
Kes tuleb toime
Pole negatiivne
Mis on minu baastase?

Ma pole väärt headust, armastust, sõprust
See olen mina

Ja lõpuks on mul valik
Mine teraapiasse
Hakka jälle rohtusid võtma
Võtta midagi ette

Aga see valik enam ei ammenda
Kui oled kõike korduvalt proovinud ja jõuad tagasi samasse punkti
Siis jääb järgi ainult üks valik
Aja küsimus, millal

Kevad 2019

Esimesed puud on õitsenud.
Soe, päike, valgus.
Ja nii vähe aega
nii palju tööd, mõtteid
üle võlli

upun

ja keeruline on aru saada
kas see olen mina
või on need nõudmised.
kuhu piir tõmmata?

püüan haarata kinni rongist, mis sõidab mu eest ära
püüan jõuda järgi tegemata töödele
püüan vabandada
et ei leia aega endale ja A-le

Ja A.
Minu kallis A
ma pean, ma pean, ma pean
nii palju enam
ma annan liiga vähe
ma olen süüdi.

Süütunne hävitab mind
Ma tahan olla parem
Ma ei oska, ei jõua, ei suuda.
Ma annan alla. Ma püüan.
Ma ei tea vastuseid.

Andu. Minu Andu.

Tahaksin

Ma tahaksin olla Su jaoks see täiuslik
parim, õigeim, kalleim
Ma tahaksin, et Sa oleksid minu üle uhke.
Tahaksin, et tunneksid, et Sul on vedanud
Et Sul on midagi erilist
Et Sul on hästi
Et Sa oled armastatud.

Et sa ei näeks neid varje, mis puudu on
neid auke, mõrasid
et kui sa tunned neist puudust, siis saaksid aru
Püüaksid mõista

Tahaksin, et sa ei oleks nii katki
nagu mina
et sa ei näeks,
kui katki ma olen
et sinust kasvaks keegi parem
et Sul oleks rohkem, millele toetuda
et ma suudaksin Sulle olemas olla
isegi kui sellestki ei piisa
Isegi, kui sa vajad enam.

Et ma oskaksin sulle näidata,
kuidas vahel on imeilus.