Sulle....

Su pilk on kui haigus, mis võib tappa...
Sinu jäljed minu kehal, minu kätel... Palun ära mine täna, ära mine veel...
Sinu lõhn padjal on hulluks ajav...
Su puudutustesse võib uppuda ära...
Kas tead, et Sinu naeratuse nimel läheksin maailma otsa... et kinkida sulle vikerkaar...
Sina... tundub justkui sõnad oleksid tühjad, mõttetud, tähtsusetud, väljendamaks seda, mis neisse ei mahu. Sõnad vaid rikuksid... üksikud katkendid lausetest, mis võiksid olla tõde... üksikud hüplevad fraasid... mida mina ei suuda öelda, on kirjutanud keegi teine...

Never knew I could feel like this
Like I've never seen the sky before
I want to vanish inside your kiss
Every day I'm loving you more and more
Listen to my heart, can you hear it sings
Telling me to give you everything
Seasons may change, winter to spring
But I love you until the end of time
Suddenly the world seems such a perfect place
Suddenly it moves with such a perfect grace
Suddenly my life doesn't seem such a waste
It all revolves around you
And there's no mountain too high
No river too wide
Sing out this song I'll be there by your side
Storm clouds may gather
And stars may collide
But I love you until the end of time...

Täna tundub, et kõik mida ma puutun, kukub kokku. Kaotab elu, kaotab sära, läheb katki. Miski, mida ma tahaksin kõige rohkem, ei õnnestu. Miski, mis on mulle kõige vajalikum, jääb kättesaamatuks. Ükski asi, mis on minu oma, ei jää terveks. Justkui ma võtaksin õhult ära hapniku. Päikeselt sära. Kõik muutub vaid tolmuks orkaani käes. Kõik hävineb.
Täna ma nägin enda ümber nii palju ilu. Ma tahtsin sellest osa saada, muutuda sellega üheks. Aga kui ma läksin välja, varjasid pilved päikese. Ja kui ma imetlesin puudel tärkavaid õisi, kuivasid nad ära ning kukkusid maha. Ning lilled vajusid kurvalt longu mind nähes. Linnud lendasid minema ning nõrgemad neist surid. Loomad hoidsid eemale või hülgasid oma kodud. Et pääseda. Eemale. Minust.
Ja ma olin üksinda selle hävingu keskel. Õnnetuses. Ainuke, mis jäi, olin mina. Hävimatu, kuid hävitav. Muutmatu, kuid välditav. Ja ma seisin keset hävingut ja nutsin. Kuid see ei muutnud midagi. Kõik jäi samaks. Nii oli määratud.
Täna ma palusin Jumalalt armu. Justkui eile ja kõikidel päevadel enne eilset. Aga ma kõnelesin üksinda. Ja kandsin oma karistusi üksinda. Ja pidin tugev olema üksinda.
Täna murdusin ma sõnade tõttu. Uppusin sõnadesse. Enese loodud surmarelva läbi. Tühjad, suured sõnad. “Usalda mu sõnu, mitte mu tegusid”. Kuid sõnadega ei muuda maailma. Sõnadega saab vaid haiget teha. Sõnad on vaid elude hävitamiseks. Sõnadega hävitasid sina kõik selle, mis veel alles oli. Ilmselt olin ma selle ära teeninud.
“Ma armastan sind. Armastan sind üle kõige, alati, igavesti. Sa oled ja jääd minu. Usalda mind, usu mind. Ja anna andeks. Kõik saab veel korda. Ma ei suuda kunagi kedagi armastada samamoodi, sama palju. Sa oled ainus, ainus tõeline tunne. Armastan sind...”
Miski ei saa enam korda, kallis. Ma puudutasin sind ja sa hävinesid. Muutusid millekski muuks. Nagu kõik teisedki. Võtsin sinult päikesesära. Imendusin su verre nagu mürk. Tahtsin seda lille hoida enda lähedal. Murdsin ta ja tõin koju. Kuid lill närtsis. Ta kaotas oma elu. Oma ilu ja juured. Oma erilisuse. Anna mullegi andeks...
Täna vajub tume taevas üle minu. Ning unistused kaugenevad, kuni kaovad. Ma ei saa midagi muuta. Ainult tunda. Ja jääda kindlaks. Hoida kinni mittemillestki. Mittemillegi nimel. Et mitte uuesti võtta sinult elu. Olla ohutus kauguses. Kõigist ja kõigest. Et mitte hävitada. Nii peab see olema.