http://www.youtube.com/watch?v=NPOZGqtG6XI&feature=related

Vist on aeg.
Kas pole ilus? Sõnad, helid. Lisaks selline laul Archive'lt nagu Goodbye. Aga see oleks liiga kurb.
Täna koju tulles mõtlesin, miks Jumal armastab õnnetuid kõige rohkem. Sest mida vähem ennast armastada, seda rohkem Jumal armastab... Annab sulle rumala õnne, head juhused, kokkulangevused, eeldused, tervise... Just neile, kes sellest ei hooli, kes seda ei vaja. Kas pole raiskamine?
Öeldes, tahtes näidata, et armasta elu! Armasta seda elu, sest siin on nii palju, mida armastada! Ole ometi õnnelik, ole palun õnnelik, hinda oma elu... Kingitust... Ja need kõik, piinatud hinged, nad ei oska. Ei suuda ja võibolla isegi ei taha.
Ja kas argumente ongi vaja? Korraldatud täiuslikkus. Hommik, ühistransport, töö arvuti taga, ühistransport, söök, dush ja voodi. Armastusväärne? Huvitav töö, ilus kodu, maitsev toit. Ring ringi järel.
Aga armastus elu vastu, see ei tähenda sama, mis elada tahtmine. Elu armastada on minu arvates hoopis armastada värvilisi lehti puudel, tuult ja vihma, vahel välja kiikavat eredat päikest, loomi...
Meie elus aga ei ole see eesmärk, tee õnneni. Selleks on muud asjad.

Viimasel ajal ma hirmutan teisi. Küsides küsimusi, mida keegi teine ei küsiks. On sul hetki, millal sa ei salli inimesi? Inimesi üldiselt. Oled sa vahel nii õnnetu, et tahaksid ennast vigastada? Tunned sa vahel, et sul polegi oma olemust, on ainult omaks võetud peegeldused? Mida sa tead vihast ja põlgusest?
See ei ole depressioon. See on piinatud hing. Tortured soul.