Igatsen inglismaad.
Ja sellega üks lause - inimesed ei ole need, mida nad räägivad vaid see, mida nad teevad.
Just seepärast igatsen kõige enam.

Ma ei taha enam häid nõuandeid.
Mõtlesin üle nädala kas ja mida kirjutada. Ja ikkagi kirjutan nii.
Mulle ei ole enam mõtet kirjutada milline ma peaksin olema, kuidas elama, kuidas elu vaatama, kuidas suhtuma. Ma olen seda kõike juba aastaid kuulnud, proovinud. Milleks öelda inimesele kes mõtleb suitsiidist, et vaata elu positiivsemalt, mõtle teisiti? Tal on sellest ükskõik, see ainult peletab eemale. Kas sa tead mõnda inimest, kellele see mõjus? Näita mulle palun neid inimesi, kellelt sa oled korduva depressiooni ära ravinud.
Lõpetage see ära. Ärge öelge midagi, ärge lugegegi kui häirib. Häirivad valed haiged mõtted? Kas ei ole kunagi pähe tulnud, kui raske võib olla inimesel endal nendega elada? Ennast kokku võtta, et pärast nädalaid kaalumist see kirja panna? Mõelda asju, mida mõtled ja sellega elada. Jah, et kõigil on raske? Kindlasti. Ja teised ka ei suuda inimesi sallida, iseennast sallida? Teised ka aegajalt valuga toime tulemiseks lõiguvad ennast? Söövad tablette ja joovad ennast pooloimetuks? Nutavad hommikuti, et pidid jälle üles ärkama? Aa, õigus, sellistest asjadest siin ei räägita:) Need hoitakse endale, enda sisse. Ja 'sõpradega' teeseldakse, et keegi ei tea, keegi ei tunne. Sest silmast silma poleks ju midagi öelda, ainult piinlik vaikus, et miks ja kuidas ometi saab nii olla. Parem vältida. Kahjuks on eestlased alati kõige targemad igasuguste suurepäraste nõuannetega kuidas elu elada ja teadmisega, et need tunded mida sa tunned ei ole üldse nii tähtsad või tõsised ja üldse milleks tähelepanu sellega otsida. Ja kahjuks ka esirinnal depressiooni ja suitsiidide arvult. Ausalt - POLE KA IME, sellise suhtumise järel. Hea, et on ka selliseid inimesi, kelle toetus läbi selle kõige muudab maailma palju heledamaks.

Life is too short, but I wish it was even shorter.

Ämblik püüdis kärbse oma võrku. Elu ongi see võrk. Olla seal kinni ja oodata surma. Oodata päeva, mil ämblik sind ära sööb. Näha maailma enda ümber, kuid olla võimetu sellest võrgust välja pääsema. Ja iga mööduja mõtleb, et ise olid loll ja lendasid sinna. Aga mida mõtleb kärbes? Pärast lõpmatuid püüdeid ei mõtle ta enam midagi. Ta teab mis saab. Ta on apaatne. See on reaalsus, kus ta on. See on minu reaalsus.
Jah, ise olen loll ja ise olen süüdi, mõtlen valesti ja ma ei pressi seda kunagi kellelegi peale. Ma ei räägi kellelegi oma asjadest ja keegi enamasti ei küsigi. Palun mulle õigust ennast väljendada oma väikses vaikses nurgas ilma sõbralike soovitusteta kuidas oma elu paremini elada. Aitäh.