Ma tajun sellel mõtet. Ma tunnen seda soovi. Ühtekuuluvus. Kuulumine. Lähedus. Meie. Ma mäletan, kui ilusasti sa sellest rääkisid. Justkui teisest, võõrast maailmast. Imedemaast. Me oleksime Üks. Kõigiga. Ma tahtsin olla Üks. Ma tahan olla Üks. Iga päev. Igatsen, vajan, ootan. Seda tunnet. Olemist. Ma tean, et see on keelatud. Ohtlik. Ja võibolla seda ei juhtuga mitte kunagi minuga. Aga ma tajun sellel mõtet. Viivukski. Kuuluda.

Sind otsides (pühendatud)

Vahel
justkui kahe vahel?

Sa surud mind maadligi kui ränk-raudne tuuleiil
Sa allutad mind kui kõikvõimas ookeanilaine
mis veab, kisub endaga kaasa
Oh, ma tean ju tema jõudu
ja ma ei saa, ei suuda ennast lahti rebida
tagasi kiskuda

Kas ma tahangi?
Vahel, kahe vahel olles?

Ma vaikin
luban endal olla
tunda.
Ma tunnen, kallis, ma ikka, vahel veel tunnen.
Kõike Seda.
Ja Sind ka.
Naljakas, Sind ju pole.
Sind pole kaua.

Ja ometi minu sees sa oled.
Kuskil vahel?

Ma ei saa Sind kätte.
Ma ei saa Sinust lahti.
Ma ei saa Sind välja rebida.

Ja sa oled läinud. Sa olid lihtsalt üks viiv. Üks mõte. Liblika tiib mu põse vastas.
Üks visioon.
Ma nägin Sinu nägemust.

Oh, kallis.
Ma ei näinud sind ometi
Sinu tõelisuses.
Ma ei näinud Sind üldsegi mitte
rippumas
elutult.

Sa oled nii ammu läinud.
Ja minu sees sama tõeliselt olemas.