Sina

Öeldakse, et pärast lahkuminekut tuleb olla omaette, et mõista mida edaspidi teisiti teha.
Ma ei usu seda.
Enam. Pärast pea nelja aastat mõtlemist.
Ma ei usu, et sellel mingit mõtet on.
Vahel ongi nii, et sa lõpuni ei tea.

Võibolla, kui ma oleks midagi teisiti teinud, oleks me endiselt koos?
Võibolla, kui Sina oleks midagi teisiti teinud, oleks me endiselt koos?
Aga must-valget vastust pole, mitte kunagi. Mitte üheski suhtes.
Seda lihtsat tõde, mida öelda kõigile, kui küsitakse, et mis juhtus? Miks te koos pole? Miks te lahku läksite? Mis valesti on?

Kui Tema küsib, et miks Issi pole meiega.
Kas Sa ei armasta Issit?
Kas Issi ei armasta Sind?

Mõnel ongi ehk vastus varnast võtta.
Kasvasime lahku.
Ta oli paha.
Tahtsime erinevaid asju.
Aga, aga...
See pole ka õige.

Väärtushinnangud?
Otsustamatus?
Suhtlemisraskused?

Vahel mulle tundub, et ma ise ka enam ei tea.
Ja teine kord, et tean nii hästi.
Sest mäletan Valu.
Ja üksindust.

Aga kas mõnes suhtes neid pole? Võibolla need ongi suhte üks osa? Kasvamine?

Nüüd mõtlen, et meie suhe polnudki muud, kui üks töötegemine. Aga iga suhte alus ja algus, see kirg ja kõik muu, sellest me jäime ilma. See oli kuskil mujal, kellegi teisega. Ja see eraldas meid, minu jaoks. Sest ma teadsin, mis kõik Me võiks olla. Aga mis me mitte kunagi polnud. Mida ma olin teadnud ja kogenud. Aga mida meil ei tekkinud. Hoolimata kõigele sellele tööle, mida me tegime.

Kas me üldse tahtsime seda?

Kas kõige õigem küsimus selle kõige lõpus pole mitte see, et mida ma õppisin, vaid miks kõik valesti läks? Kas ma üldse tahtsin Sind nii nagu sa oled, või tahtsin ma vaid suhet kellegagi (ja nii ausalt kui saab) ja tahtsin last saada?

Ja Temaga, temaga tahtsin ma teda üleni, ükskõik mis hinnaga ja mida iganes ära andes.

Kas pole elu mitte kummaline. Sa võid saada kõik mis soovid. Täpselt nii, nagu soovid.
Ja lõpuks, lõpuks arvad sa ikka,
et
oleks saanud midagi teisiti
paremini teha.
Temaga.
Sinuga.