Igapäev

Mis on teisiti.
Mis on teisiti, täna?

Lugesin, et keegi kuskil joob, et elu poleks nii terav.
TERAV.

Jah, elu põletab igal hetkel ka mind. Jah, ka Mina pean seda aegajalt nüristama. Tõrjuma. Seina endale ette ehitama. Isegi, kui minu elu paistab väljastpoolt nii hoitud.

Midagi, mis aitaks mind hoida elus.
Igas päevas.

Ja siis sain aru.
Ma ei tõrju värve. Ma toon neid juurde. Ma lammutan seina, mis aitab mul tunda värve.
Neid vihmapiisku, mida tundsin 20 aastat tagasi. 15 aastat tagasi.
Ma toon neid tagasi.

Kas pole kummaline? Ehitan seina, et olla elus...
Lammutan seinu, et olla elus...
Et näha värve; et tuhmistada värve.
Ja ma tean, et tegelikult peaks leidma teisi mooduseid, teisi vahendeid.

Aga mida ma tegelikult tahan?
Mida Ma Vajan? Kas see üldse loeb enam, mida ma vajan või tahan?

Ma ei mäleta enda unistusi, soove, plaane. Ja mul oli neid ometi nii palju!
Milleks ma neid meenutan? Need on nagu õhku visatud paberlennuk, mille ma 18-aastaselt lendama viskasin. Mis ammu kuskil põõsas maandus. Märjaks sai. Hallitama läks. Koltus. Kõdunes.
See ei ole enam minu meeles, sest ta on läinud. Sest ta ei saa enam kunagi teoks. Sest ma kulutaksin ennast, kui lubaksin endale sekunditki igatsust.

See pole see lennuk, mis Minu elu Minu ette joonistas.

Lõpetasin ühe raamatu, kus peategelane tundis, et teda pole võimalik armastada. Unlovable. Eesti keel ei võimalda selle sõna sõnumit täielikult edastada. Nagu eesti keel ei usuks, et keegi saab olla armastamatu. Ma ei tea, mida teised inimesed minu ümber mõtlevad ja tunnevad. Aga mina olen enamuse oma elust tundnud, et ma olen "Unlovable". Sest aegajalt ma vihkan kedagi. Ei salli kedagi. Olen pahane. Ärrritun. Vihastun. Teen haiget.
Olen halb.
Pole piisav.

Armastamatu.

Otsin kiitust väikeste asjade sooritamise läbi. Palun ütle, et tegin selle hästi. Et olen vajalik. Palun, palun muuda mind vajalikuks.

Ja iseeneses, aegajalt, mõtlen, et kuidas suudan veel ühe aasta mööda saata?

Aga. Aga vähemalt ma püüan olla elus.
Olen elus.