teisipäev, detsember 24, 2019

Jõulud 2019

Armastus.
Meie elu algus ja lõpp.
Et keegi võtab sülle ja kallistab ja lohutab. Hoolib.
Et keegi on olemas, võtab aja ja on. Hoolib.

Või polegi see peamine?
Vaid tunne, et Sind armastatakse?

Mis peab juhtuma, et seda tunnet enam pole?
Et on inimesed, kes armastavad, aga mitte tunnet, et armastatakse?

Mis on üldse üksindus ja kuidas on see seotud armastusega?
Või üksildus?
Et meeldib olla omaette?
Või, et ei taha olla omaette?
Kuidas neid lahutada?

Mis tähendab olla lapsevanem?
Ma olen selle peale sel aastal nii palju mõelnud.
Kuidas saab vanem mitte kohtuda oma lapsega, sest see on tema jaoks ebamugav? Sest see ärritab teda ja teist vanemat? Kas ma olen võimeline oma lapse elust kaduma?

Ma olin alla kümne aasta vana, kui minu isa minu elust kadus. Ma mäletan seda kõikehõlmavat mahajäetuse tunnet. Lootust, et ta tuleb tagasi. Soovi, et ta tuleks tagasi. Teiste süüdistamist, et ta ei tulnud.
Tuli ainult pilt, pilt uuest sündinud lapsest.
Kas mind vahetati välja?
Kas ma polnud piisavalt hea?
Mida ma valesti tegin, olin?
Sekundilist arusaamist, et ma polnud piisav.

Ja edaspidi, edaspidi polnud ma piisav nii mitmetele teistele.

Ma olen 35. See tunne pole kunagi kadunud. Kõikehõlmav kurbus. Väärtusetus.
Minu isa perekonnas tahavad kõik üksteisega koos olla, usuvad üksteisesse, on üksteisele olemas. Jõulud, jaanid, nädalavahetused. Midagi, kus mind pole, kus ma pole olnud ja ei saagi olema. Midagi, mida ma võin ainult kadestusega eemalt imetleda. Midagi, mis polnud minu ellu kirjutatud.

Nii palju, mis oli minust olulisem.
Ja need väikesed märgid või hoolivused teistelt, need ei suutnud peale jääda. Sellele jääkamakale. Et minu isa ei armasta mind. Samaväärselt teiste inimestega tema elus.
Et sellel on põhjus, põhjendus. 
Ja vahel, vahel tähendab see nii palju, kui sinu vanem armastab sind teisiti, kui teisi oma lapsi. Või vähem, kui oma uut elukaaslast.

Ja täna, nüüd, olen ma ise samasugune.
Minu armastus ei kanna üle kurbuse ookeani.
Minu armastus ei vähenda väärtusetuse tunnet.
Minu armastus ei pea vastu üksinduse piinavale valule.
Minu armastus ei päästa mind, veel vähem minu last.
Minu lootusetus uputab mind. Ja minu laps ujub minu järel, et mind päästa.
Minu pettumus tuhmistab värvid mu ümber.
Minu oskamatus ja tahtetus lükkab mind alla andma. 
Minu jõuetus lükkab mind ühesuunalisse jõkke.

Me saame need kaardid, mis meile sündides on välja käidud.
Mõni mängib need aja jooksul paremaks, teine mängib head kaardid mängu alguses maha. 
Mõnele on ka poti seitse hea kaart.
Mõni ei vajagi ärtu kuningat.
Mina jäin seisma sinna, kus ärtu kuningas välja jagati.

laupäev, august 24, 2019

Täna olen

Tahaksin öelda nii palju
Tahaksin saada endast välja need sõnad
selle tunde

Tahaksin olla enam
Tahaksin olla, nagu need õnnelikud, naeratavad inimesed piltidel
Videodes
Oma pere keskel
Sõpradega
Lähedastega

Tahaksin elada elu, mis pole minu
Olla inimene, kes pole mina

Keegi, kes saab teiste seas hakkama
Keegi, kes ei ärritu, pole vihane, ei ütle halvasti, ei lähe minema
Kes tuleb toime
Pole negatiivne
Mis on minu baastase?

Ma pole väärt headust, armastust, sõprust
See olen mina

Ja lõpuks on mul valik
Mine teraapiasse
Hakka jälle rohtusid võtma
Võtta midagi ette

Aga see valik enam ei ammenda
Kui oled kõike korduvalt proovinud ja jõuad tagasi samasse punkti
Siis jääb järgi ainult üks valik
Aja küsimus, millal

kolmapäev, aprill 24, 2019

Kevad 2019

Esimesed puud on õitsenud.
Soe, päike, valgus.
Ja nii vähe aega
nii palju tööd, mõtteid
üle võlli

upun

ja keeruline on aru saada
kas see olen mina
või on need nõudmised.
kuhu piir tõmmata?

püüan haarata kinni rongist, mis sõidab mu eest ära
püüan jõuda järgi tegemata töödele
püüan vabandada
et ei leia aega endale ja A-le

Ja A.
Minu kallis A
ma pean, ma pean, ma pean
nii palju enam
ma annan liiga vähe
ma olen süüdi.

Süütunne hävitab mind
Ma tahan olla parem
Ma ei oska, ei jõua, ei suuda.
Ma annan alla. Ma püüan.
Ma ei tea vastuseid.

Andu. Minu Andu.

neljapäev, jaanuar 31, 2019

Tahaksin

Ma tahaksin olla Su jaoks see täiuslik
parim, õigeim, kalleim
Ma tahaksin, et Sa oleksid minu üle uhke.
Tahaksin, et tunneksid, et Sul on vedanud
Et Sul on midagi erilist
Et Sul on hästi
Et Sa oled armastatud.

Et sa ei näeks neid varje, mis puudu on
neid auke, mõrasid
et kui sa tunned neist puudust, siis saaksid aru
Püüaksid mõista

Tahaksin, et sa ei oleks nii katki
nagu mina
et sa ei näeks,
kui katki ma olen
et sinust kasvaks keegi parem
et Sul oleks rohkem, millele toetuda
et ma suudaksin Sulle olemas olla
isegi kui sellestki ei piisa
Isegi, kui sa vajad enam.

Et ma oskaksin sulle näidata,
kuidas vahel on imeilus.