Jõulud 2019

Armastus.
Meie elu algus ja lõpp.
Et keegi võtab sülle ja kallistab ja lohutab. Hoolib.
Et keegi on olemas, võtab aja ja on. Hoolib.

Või polegi see peamine?
Vaid tunne, et Sind armastatakse?

Mis peab juhtuma, et seda tunnet enam pole?
Et on inimesed, kes armastavad, aga mitte tunnet, et armastatakse?

Mis on üldse üksindus ja kuidas on see seotud armastusega?
Või üksildus?
Et meeldib olla omaette?
Või, et ei taha olla omaette?
Kuidas neid lahutada?

Mis tähendab olla lapsevanem?
Ma olen selle peale sel aastal nii palju mõelnud.
Kuidas saab vanem mitte kohtuda oma lapsega, sest see on tema jaoks ebamugav? Sest see ärritab teda ja teist vanemat? Kas ma olen võimeline oma lapse elust kaduma?

Ma olin alla kümne aasta vana, kui minu isa minu elust kadus. Ma mäletan seda kõikehõlmavat mahajäetuse tunnet. Lootust, et ta tuleb tagasi. Soovi, et ta tuleks tagasi. Teiste süüdistamist, et ta ei tulnud.
Tuli ainult pilt, pilt uuest sündinud lapsest.
Kas mind vahetati välja?
Kas ma polnud piisavalt hea?
Mida ma valesti tegin, olin?
Sekundilist arusaamist, et ma polnud piisav.

Ja edaspidi, edaspidi polnud ma piisav nii mitmetele teistele.

Ma olen 35. See tunne pole kunagi kadunud. Kõikehõlmav kurbus. Väärtusetus.
Minu isa perekonnas tahavad kõik üksteisega koos olla, usuvad üksteisesse, on üksteisele olemas. Jõulud, jaanid, nädalavahetused. Midagi, kus mind pole, kus ma pole olnud ja ei saagi olema. Midagi, mida ma võin ainult kadestusega eemalt imetleda. Midagi, mis polnud minu ellu kirjutatud.

Nii palju, mis oli minust olulisem.
Ja need väikesed märgid või hoolivused teistelt, need ei suutnud peale jääda. Sellele jääkamakale. Et minu isa ei armasta mind. Samaväärselt teiste inimestega tema elus.
Et sellel on põhjus, põhjendus. 
Ja vahel, vahel tähendab see nii palju, kui sinu vanem armastab sind teisiti, kui teisi oma lapsi. Või vähem, kui oma uut elukaaslast.

Ja täna, nüüd, olen ma ise samasugune.
Minu armastus ei kanna üle kurbuse ookeani.
Minu armastus ei vähenda väärtusetuse tunnet.
Minu armastus ei pea vastu üksinduse piinavale valule.
Minu armastus ei päästa mind, veel vähem minu last.
Minu lootusetus uputab mind. Ja minu laps ujub minu järel, et mind päästa.
Minu pettumus tuhmistab värvid mu ümber.
Minu oskamatus ja tahtetus lükkab mind alla andma. 
Minu jõuetus lükkab mind ühesuunalisse jõkke.

Me saame need kaardid, mis meile sündides on välja käidud.
Mõni mängib need aja jooksul paremaks, teine mängib head kaardid mängu alguses maha. 
Mõnele on ka poti seitse hea kaart.
Mõni ei vajagi ärtu kuningat.
Mina jäin seisma sinna, kus ärtu kuningas välja jagati.