Ma mõtlen sellele, kuidas mu laps on isa juures ja ma tean, et köögis on tugev konks, kus ripub lamp.
Ma mõtlen sellele, kuidas mul on vannitoas raseerija. Ja köögikäärid.
Ma mõtlen sellele, kuidas õues on külm ja lumi ja kuskil on mets ja kuskil pole valu.
Ma mõtlen sellele, et miks ei surnud mina, vaid tema.
Ma mõtlen sellele, et miks olen siin mina.
Ma mõtlen sellele, et ma ei tea miks ma siin olen, miks ma ei taha siin olla, mis on minu elu mõte.
Mis on selle mõte.
Sellel aastal sai minu kallis inimene teada, et tema elu on piiratud.
Ja mina, ma tunnen ennast süüdi, ma tunnen ennast... ma tahan olla ise see, kelle elu on piiratud. Sest Mina ei oska tunda rõõmu elust, nagu Tema. Mina olen tahtnud elust lahti saada aastaid. Aga ometi Mina olen siin.
Ja ma näen suurepäraseid unenägusid. Kuidas mul on sõbrad, armastajad, kaaslased. Kuidas minu elul on tähendus. Ja kui minu laps küsib, et mis on elu mõte, ma ei pea vaikima. Sest elul on tähendus. On...?
Aga mis on reaalsus? Et ma elan selleks, et magama minna? Et näha unenägusid, mis loovad minu elu väärtuse, rõõmu? Et juua, et tunda midagigi? Et mõelda inimestele, kes on minu jaoks kadunud? Kes on endalt elu võtnud, kes on valinud teise tee. Ja mis on minu tee? Mis on minu must-valgus? Otsustada, et Sina olid minu õige? Või tema? Kes teab õigeid vastuseid? Mis on õiged valikud? Nüüd, proovida uuesti vanu valikuid? Või uskuda, et varasemad otsused olid õiged?
Teistega polnud keeruline, sest teised olid teised. Aga Sina oled Sina. Sa oled osa minust. Sa oled minu sõber, kaaslane. Ma ei saa sind eemale lükata. Ja ma ei saa sind enda juurde tõmmata. Ma tahan Sulle parimat. Aga kas mina tean, mis see on...?
Ma tahan Sind enda kõrvale. Aga, ma tahan, et Sa seda tahaksid. Tahaksid mind, meid. Näeksid seda, mis Me olla saaksime. Ma tahan, et sa näeksid, mis me võiksime olla.
