mis vajub, imbub sügavasse mulda
mu valu sätendab mu ümber
nagu imeline, hõbedane valgus
ja ometi nõelterav, kaitsev
hoidev
kaisutav
Minu.
Oo, ma tunnen juba oma valu
isemoodi, omamoodi, eriline
tunnen tema sügavikke
koopaid, pimedusi, ohti
ja ometi, kui ta tuleb, pole ma selleks valmis
ja kogen igat hetke kui igavikku
iga pistet kui noa teravust käsivarrel
iga puudutust kui kääride nüridust reiel
iga liigutust kui zileti lõiget kõhul
kui ta tuleb, kaotan ma end ikka ja jälle ära
lähen kaasa kui rajalt eksinu
kukun
upun
rebestun
Aga vähemalt, vähemalt on see Minu Valu.
Minu Sõber.
Tal ei ole musti mõtteid. Ta ei ole pahatahtlik.
Ta on. Iseenda moodi. Minu nägu.
Lähedal.
Minuga.
