Üks elu on meie kõigi elu. Teistest mööda, läbi minemine on meie kõigi südametunnistus. Peaks olema. Kui me oleksime inimesed. Ja elaksime maailmas koos. Mitte igaüks üksinda. Eraldi. Oma eraldatuses.
Kui ma kõndisin mööda tänavat, siis sa ei näinud mind. Päike paistis. Ja sa kõndisid minust mööda, justkui mind polekski. Vaatasid minust läbi ja mõtlesid omi mõtteid. Oma koolitöödest. Oma vajaminevatest ostudest. Oma perekonnast. Oma kallimast. Oma pikast päevast. Sa ei märganud, et ma kõndisin sulle vastu. Sa ei märganud mind enne, kui sulle otsa koperdasin. Siis vaid vihastasid ja ühmasid, et ma eest ära käiks. Ei koperdaks teistel jalus. Neil, kes oma elus midagi tõelist teevad. Ja ei koperda teedel ees.
Sind nägin ma siis, kui väljas oli tuisk. Oli külm, lõikav tuul külmetas sõrmi ja varbaid. Sa kiirustasid oma sooja kodusse. Rääkisid telefoniga. Pidasid kallimaga suurejoonelisi plaane. Sa ei märganud, et ma olin peaaegu sinu kõrval. Vaatasin kuidas sa naeratasid. Ja kuidas sa hiljem valetasid. Naljakas, et sa valetasid nii, justkui tahaks ise oma valet uskuda. Justkui oleks see tõsi. Tegelikult tahtsid sa vaid iseendaga arvestada. Ja valetasid seepärast. Lükkasid teise inimese tähtsuse endast tahapoole. Ja unustasid selle.
Sina oled selline, et kui endal on raske, oled sa alati muresid jagamas. Istud minu ja prügikasti kõrval ning vaatad tähti. Räägid, et see ongi igavik. Et nüüd nii jääbki. Lubad päikest ja kuud ja igavest sõprust. Räägid teised endast halvemaks ja iseend paremaks. Pärast oled kadunud. Kuni uute raskete aegadeni.
Aga sina oled selline, et sa kunagi ise ei vaja midagi. Ega kedagi. Sinu pärast võivad kõik teised olemata olla. sind ei huvita kunagi kas keegi on, kus ta on. Sa oled alati võtta siis, kui keegi seda tahab. Kuid sa ise ei taha kunagi kedagi ise võtta. Kedagi ise vajada. Kellelegi tuge pakkuda. Kellegi vastu huvi tunda. Sind huvitab iseenda proovile panemine. Kas ma saan tema. Kas ma suudan teda võluda. Ükskõik keda. Ükskõik mis hinnaga. Ohverdada võib nii võõra kui oma. Ja neid ohverdusi sa ei kahetse kunagi. Sa ei märkagi neid. Sest see, mis teisele on elu, on sulle vaid tühine mäng.
Kõik nad olid sõbrad. Valetasid ennast sõpradeks. Sõprus justkui mädanenud õun. Mis on kaua aega seest ussitanud. Kuid välja paistab ikka ilus ja terve. Mahlakas ja punane. Tegelikult elasid kõik omi elusid. Vajasid kedagi siis, kui suurem häda oli käes. Et siis oleks vähemalt ükskõik keegi. Muidu ei vajanud nad midagi.
Ussitanud õuna ei sööda. See ei kõlba süüa. Justkui soojendada üles ammu vanaks läinud sööki. Lootes, et ajapikku see siiski kõlbab süüa. Viga on selles, et keegi peab ussitanud koha välja lõikama. Ja minema viskama. Kui keegi üldse tahab veel seda õuna. Kui keegi viitsib vaeva näha.
Lasta elul endast üle voolata. Justkui merel, mis on täis ükskõiksuse pärleid. Neid teravaid ja suuri. Mis lõikuvad nahka. Aga valus on alles siis, kui veest välja hakkad tulema. Valus on alles siis, kui üksindus tundub meeldivam variant. Kui üksildus rõõmustab rohkem, kui miski muu. Rohkem kui tühi mõttelabasus, rohkem kui valelikud vabandused. Rohkem kui pealesurutud kohustus. Rohkem, kui välja ütlemata jäänud mõtted.
Sina olid see, kes tuli ja võttis käest kinni. Kui ma olin väljas vihma käes. Lõdisesin. Üksinda. Sa olid mu vastu nii hea. Sina tulid ja viisid mu tuppa. Tõid mulle soojad riided. Panid mu teki alla. Ütlesid, et sul on minu jaoks midagi. Et sul on minu jaoks paradiis. Ainult et ei tohi loobuda. Ma ei tohi loobuda.
Sa oled minu ingel. Ja ühel päeval olen ma sinuga paradiisis. Aga seni olen ma siin, kus alati. Oma väikeses puust onnis. Kus talvel on külm ja suvel palav. Kuhu keegi teine ei satu. Jalutan teile vastu. Ning te tormate minust mööda, minust läbi. Olete tigedad, et ma teile ette jään. Lükkate mind seina äärde seisma, justkui midagi elutut. Viskate mulle raha nagu kerjusele. Näitate näpuga minu välimusele. Halvustate isekeskis minu rumalust. Aga mina näen. Ma olen tihti teie kõrval. Kuulan mida te mõtlete. Näen kuidas te käitute. Tunnen kuidas te ei märka. Ma olen alati olemas.