Miks ma olen selline? Miks ma olen? Miks mind loodi siia? Mis eesmärk on minu olemasolul?
Elu, mis pole minu. Mis kingiti mulle, kuid mida ikka ja alati omavad teised. Sa oled vaba elamaks, kuid mitte suremaks. Sa oled meie oma. Ja pead arvestama meiega. Meie tunnetega. Meie valuga. Ükskõik, mida sa ise ka tahaks. Väike nukk. Mis toodi, et teha keegi õnnelikuks. Barbie. Särav, kaunis, naeratav. Kuid omatav.
Kõigil on nii hale. Ahh sina, räägi, kuidas siis üldse on võimalik elada nagu sina...? kuidas on võimalik olla üksi, sina ju tead...! nüüd ma tean, mis tunne sinul koguaeg on...! sest ma olen alati selline, haletsetav, uhkuseta, järgiandev. Moraali ja eetikatruu hoolitsev õpetaja ja nõuandja. Kas sul on mure - tule ikka minu juurde. Tunned ennast üksi – mina olen sul olemas. Soovid vastuseid oma küsimustele – küsi minult. Mina, piiratud ja põhimõttekindel otsustaja. Mis on õige ja mis vale. Mis on must ja mis valge. Mida tohib ja mida mitte. Silmakirjalik ja kahepalgeline näitleja.
Rollide koflikt. Sa tahad end tappa, kuid mina ei oska sulle ühtegi sõna öelda, et sind takistada. Ma tahan teha lubamatuid asju, kuid ei tohi, sest vastutan teiste ees oma eeskujuga. Ma teen asju, mille vastu võitlen päevast päeva. Tema vajab abi, kuid ma ei suuda seda talle pakkuda kui professionaal. Olen ainult olemas. Võtan osa valust endasse. Nutan selle õhtupimeduses välja. Ja võtan homme uuesti vastu kõik, mida annate.
Kuidas kaduda maailmast ilma, et see kellelegi haiget teeks. Sõidad minema, jätad maha kõik vana ja alustad algusest. Või lähed maale minema. Kuskile metsa sisse tallu, võtad endale paar koera ja kassi ja elad seal. Tähtede keskel. Eemal ühiskonnast. Ja inimestest. Et olla olemas ja eksisteerida.
Ma nägin sinu silmades rohkem kurbust, kui ma eales olen näinud. Ma nägin seal tühja meeleheidet, mõrkjat lootusetust, tühjusesse lõppenud otsingut. Ma pole kunagi midagi sarnast näinud. Midagi sarnast tundnud. Teada, et ükski sõna ei muudaks mittemidagi. Osata öelda mittemidagi. Vaid lämbuda tundest, et võid mind jätta üksi. Et võin jääda üksi... egoist. Üritasin jagada sinu valu, kuid põrusin läbi ja keskendusin vaid enda omale.
Sa kiirgad minusse valu. Oma depressiivsuses. Oma maniakaalsuses kiirgad sa eufooriat. Mõlemad vabastavad. Kuid hoivad meid niitidega teineteise küljes tihedalt kinni. Ma olen vaba armastamaks. Kuid seotud aitamaks. Ma ei oska muuta. Minevikku. Inimesi. Maailma. Näidata lootust. Kui puudub tahtmine.
Ma ei saanud seda jätta endasse. Surma valu. Kuidas järjest inimesed tüdinevad elust. Ja kuidas järjest nad otsustavad edasi eksisteerida, et mitte teistele haiget teha. Milleks? Olla seotud, kuid põlata elu. Sõita sellest läbi. Elada see ära. Milliseks oleme maailma teinud? Et keegi enam ei taha siin olla? kui üksinda igaüks hinges on. Kui seotud. Linnatänavate petliku valguse paistel üksinda kasvavad lapsed.