Sa tundsid mu ära. Sa tulid minu juurde, puudutasid mind siit ja sealt, läksid kaugemale ja tulid tagasi, keerlesid mu ümber, vaatasid mu silmadesse... ning tundsid mu ära. Mul oli nii hea meel sind uuesti leida. Siin, mahajäetud orus, kõrgete raskete mägede vahel. Kus udu on elu ja päike on surnud. Siin, kus õnn tähendab vihma ja õnnetus tormi. Kus niiskus muudab soojuse külmuseks. Kus maailm on teine. Ja sa tundsid mu ära.

See vihm, udu, rõskus - nad ei tee mind kurvemaks. Ma tunnen ennast rohkem iseendana, siin, kus kõik muu on nagu mina olen... Kus päikest peaaegu ei näegi. Kus massiivne udu kõrgub iga päev mu kohal. Kus vihm on igapäevane saatja. See on rohkem mina, kui ma mujal olen olnud. Pealtnäha tundetu. Nii ükskõikne. Emotsioonitu.

Kuni tuleb tuul, jõest mis voolab merre. Ookeani. Puhub sind mere poole. Tema avarusse. Ootusesse. Tuul, mis mängib sinuga. Kutsub sind kaasa. Näitab sulle imesid. Vaata, vaata neid laineid. Vaata seda liikumist. Tule minuga! Miks sa seisad siin, jõe ees, miks sa lased sellel kõigel mööduda? Parem tule kaasa. Tule mängi meiega lainetes...

Ma tundsin su ära. Sa oled silitanud mu nägu mujal, palju kilomeetreid eemal... Sa oled mind puudutanud ja tundma saanud. Sa oled näinud, et ma olen sama mis sina. Sa tead mind. Sa tuled merelt ja armastad merd. Sa käid igal pool aga igatsed siiski kõige enam ühte hingust, ühte armastust... Sa näed ja tead ja tunned, aga sind teavad vähesed. Kas keegi üldse tunneb... Aga ma nägin sind ja sina mind, ning me olime õnnelikud. Kohates võõras kohas vana sõpra, tuttavat... Sa oled siin tugevam, jõulisem... Aga ma tundsin ära su varjatud õrnuse. Su hella mängulisuse.

Minu tuul.