Mässamine ja valu. Oo ma võin kanda enda segadusi ja ebaõnne. Aga ma ei taha, ma ei suuda, et teised seda peavad tundma, taluma, läbi elama. Ma ei taha.
Kui ma noor olin, noorem, siis ma mõtlesin peaaegu koguaeg selle peale, et inimesed saavad lapsi isekusest. Nad teavad, et elus on nii palju kalkust, nii palju valu, haiget tegemisi, ebaõnnestumisi. Nii palju kõike, mida tuleb üle elada, millest tuleb üle saada, millest tuleb üle olla. Optimist ütleks, et see annabki meile aimu tunda, kui palju head ja ilusat elus on. Jaa. Aga ka optimistil on omad halvad päevad. Ma vähemalt arvan nii.
Jaa, ka mina tahan lapsi saada. Nii väga. Aga kas sellest, et anda kellelegi võimalus elus olla? Või selleks, et leida enda hingele midagi...? Kasvatada kedagi, armastada kedagi, loobuda endast kellegi heaks...? Või lihtsalt saada osa ette maalitud õnnelikust peremudelist - mees ja lapsed ja koer ja kass ja oma maja ja aed. Ja siis pannkoogid ja ühismatkad ja reisid ja õhtusöögid.
Aga tegelikult ma tean, et ma ei saaks lapsi nende heaolu pärast, vaid et ise saada õnnelikumaks. Ma ei tea, kas nemad on õnnelikud selle võimaluse üle. Ma ei tea, kas nemad on rahul selle eluga. Kas nemad tahavad seda elada. Või tahavad nad ühel hetkel sellest loobuda. Ma ei tea seda.
Ja mis siis, kui nad ei loobu, aga mõtlevad sellest? Sest nad ei saa loobuda, sest mina, nende ema, kinkisin neile elu.
Tegelikult ei ole see üldse oluline.
Mulle tundub lihtsalt, kõrvalt vaadates, et paljudel paljudel inimestel, kellele ma ainult parimat soovin, ei lähe nii hästi kui ma sooviksin. Ma näen kurbust, meeleheidet, pettumust, õnnetust, raskuseid, valu. Ma näen enesekaitset, teesklust ja enesepeitmist. Ma näen nii palju varje, isegi kui neid endas kantakse. Ma näen, kui palju rohkem on välja ütlemata lausetes, sõnades. Ning ühes lendu lastud justkui tühises väites, et liiga raske on. Ma näen seda, ma tean seda tunnet ja ma ei suuda ega oska seda muuta. Liiga raske on. Ja ma ei tea, kuidas selle vastu võidelda. Ma ei tea kuidas iseennast aidata ja veelvähem kuidas teisi aidata. Ma ei tea, kuidas tuleks elada, elus olla, olla. Ja ma ei tea üldse, kuidas tulla toime valuga. Ma ei tea.

Ja midagi ekstreemset ka siia. Üritades ennast viimastel kuudel veidi leida, leidsin midagi, mida keegi on endast kirjutanud. Mõned laused kellegi täiesti võõra suust. Mis on Mina. Ma leidsin ennast millestki. Kuskilt. Ja ma olen tükk aega otsinud. Õnnelik on vale sõna, aga ma olen rahul, et ma olen kuskile veidi edasi jõudnud. Iseendaga. Sest kui muutust tahta, tuleb sellesse sügavikku kõigepealt vaadata julgeda. Ning isegi, kui sellest lõpuks kasu ei ole, olen ma vähemalt proovinud. Saada õnnelikuks.

"Being a ... feels like eternal hell. Nothing less. Pain, anger, confusion, hurt, never knowing how I'm gonna feel from one minute to the next. Hurting because I hurt those who I love. Feeling misunderstood. Analyzing everything. Nothing gives me pleasure. Once in a great while I will get "too happy" and then anxious because of that. Then I self-medicate with alcohol. Then I physically hurt myself. Then I feel guilty because of that. Shame. Wanting to die but not being able to kill myself because I'd feel too much guilt for those I'd hurt, and then feeling angry about that so I cut myself to make all the feelings go away. Stress..."