Need sõnad on minu sees. Need viimased sõnad. Sõnad, mis pean enne välja ütlema. Välja saama. Ma tunnen neid, aga ma ei jõua nendeni. Nad kibelevad, aga ei avaldu. Või ma ei leia teed nendeni.

Igal elul on ometi olemas oma mõte. Igal elul, omasugune. Omamoodi ilus, vajalik, õpetlik. Seepärast ongi meie hing igavene. Et kanda meid siit sinna. Aina edasi ja edasi. Õppida ja kogeda. Mitte ainult selles ühes kerges hetkes. Vaid nendes paljudes. Ajast aega, jagades, põimudes, ühtides. Imetluses järgides. Ei ole see saatus, vaid lihtne olemine.

Ja aeg ei olegi oluline. See on imelik-kummaline tõde. Numbrid, mis on maailma loodud. Päevad, nädalad, kuud. Kuidas nii, et need ei loe? Kuidas nii, et 20 ja 80 on sama. Kuidas nii, et erinevad ajad saavad olla ühes hetkes? Erinevad maailmad, erinevad ajad. Täpselt nii palju, kui enda teadvuses võimaldame. Mõistmata omaks võtame. Sest enamust ei suuda me nagunii isegi mitte aduda.

Näha ühte päeva rohkem. Lugeda lehtedest sõdade ohvrite numbreid, haigustesse surnute arve, päevapoliitika vaidluseid. Teha tänases päevas olulisi otsuseid järgnevateks kuudeks. Planeerida oma õhtupoolikut.

Kunagi ma mõtlesin, et kõik on nii ebaõiglane. Et jumal on meid jätnud. Et taevas on katki. Ning varjud kõnnivad karjudes meie keskel. Kunagi ma mõtlesin kui raskeks see kõik meile, inimestele, on tehtud. Kunagi ma mõtlesin, et meie rikumegi elu, maailma. Saastame seda, hävitame, lõhume. Aga see on vaid peegeldus, mida ma nägin. See oli vaid pinnapealne virvendus. See ei olnud tõde. Sest hoopis meie oleme vari. Hoopis meie oleme oma mõttekujutluse vili. Mitte meie ei otsusta, ei tee, ei vali. Elu ja maailm on. Möödaminevad varjud ei saa lihtsalt seda mõjutada, isegi kui nad proovivad seda teha tuumapommide ja bioloogiliste relvadega. Me hävitame vaid üksteist. Me ei mõjuta isegi mitte piiska meres. Pigem võime ise vaadata mida teeme, kui meile on antud üks kaunis piisk...

Ma arvan, et lahkumine ei ole nõrkus ega tugevus. See ei ole valik, mida teha lootusetus olukorras. See ei ole põgenemine. Vaid see on olemise tõde. Jõudmine järgmisele tasandile. Eksisteerimine milleski teises. Muundumine. Kehast mateeriaks. See on valik, mille igaüks peab tegema, ning numbril 20 aastane või 80 aastane pole siin olulisust.

Minemine ei pea olema midagi kurba. Ei olegi midagi kurba. Minemine on minemine. Samamoodi nagu päike läheb ja tuleb, teeb seda ka elu. Sünd ja surm on tegelikult üks ja sama. Hävinemine ja tekkimine. Oma tee, mida mööda käia. Ning kui tee pöörab uuele teele ning sinus on ootus, millegi uue ettevõtmise ärevus... nagu esimene päev koolis... sa lähed, sest nii on. Nagu puu kasvab aina kõrgemale ja kõrgemale. Sest see on tema tee, tema elu, tema saatus. Pürgida päikesele lähemale. Kas pole meiegi kõik vaid puud, mis otsivad teed päikese poole? Ja kas ei ole lõpuks meie kõigi päike muundumine millekski enamaks? Kellel varem, kellel hiljem. Igaühel oma teed pidi, aga päikeseni...

Vala mu peale küünlavaha, et ma tunneksin selle kõrvetust
Viska mind nugadega, et ma tunneksin nende lõikavust
Kalla mind üle bensiiniga, et tunneksin selle lõhna
Lükka mind jäisesse vette, et tunneksin selle külmust
Löö mind kividega, et tajuksin nende jõudu

Need ei ole enam värvid.
Need on vaid kujundid, piirjooned, varjud
Need ei mõjuta, nad ei jõua kohale
Nad on eraldiseisvad, osad millestki muust

Ma ei suuda olla hetkes
Sest ma ei suuda üldse olla.
See ei jõua minuni.
Hetk.
Ta on eemalseisev
Nagu kauguses paistev loojuv päike
Ta ei ole selles metsas
Lagendikul
Pimeduse, varjude ja tühjuse vahel
Hirmude ja ähvarduste rägastikus
Põlevate kurjakuulutavate silmade meres
Krabavate käte pigistavas haardes
Külmas, häguses, õudust tekitavas udus

Päike on, kuskil
Aga lihtsalt mitte siin
Mitte selles pimedas metsas
Päike on selle koha hüljanud
Jätnud kõigele muule
Ning kõik muu on siin kuningas ja valitseja
Mille olemasolust teised teavad, aga pigem ei räägi.
Samamoodi, nagu ebaõiglusest maailmas.
See lihtsalt on
Meie selja taga
Ja me väldime seda
Sellele otsavaatamist.

Ära vaata mu poole
Sa ei saa nagunii midagi teha
Oskamatusest või tahtmatusest või jõuetusest
On asju, mis on suuremad
Sõjad, näljad, määratud surmad
Võibolla
On seegi üks määratus.

Kas sa laulaksid mulle surmalaulu?
Kas sa hingaksid mu peale sooja tuult, kui ma olen külm?
Kas sa hoiaksid mu pead, et ta ei vajuks selja taha?

Kas sa usuksid, et nüüd olen ma rahu sees?
Kas sa loodaksid, et ma olen nüüd õnnelik?