Vala mu peale küünlavaha, et ma tunneksin selle kõrvetust
Viska mind nugadega, et ma tunneksin nende lõikavust
Kalla mind üle bensiiniga, et tunneksin selle lõhna
Lükka mind jäisesse vette, et tunneksin selle külmust
Löö mind kividega, et tajuksin nende jõudu

Need ei ole enam värvid.
Need on vaid kujundid, piirjooned, varjud
Need ei mõjuta, nad ei jõua kohale
Nad on eraldiseisvad, osad millestki muust

Ma ei suuda olla hetkes
Sest ma ei suuda üldse olla.
See ei jõua minuni.
Hetk.
Ta on eemalseisev
Nagu kauguses paistev loojuv päike
Ta ei ole selles metsas
Lagendikul
Pimeduse, varjude ja tühjuse vahel
Hirmude ja ähvarduste rägastikus
Põlevate kurjakuulutavate silmade meres
Krabavate käte pigistavas haardes
Külmas, häguses, õudust tekitavas udus

Päike on, kuskil
Aga lihtsalt mitte siin
Mitte selles pimedas metsas
Päike on selle koha hüljanud
Jätnud kõigele muule
Ning kõik muu on siin kuningas ja valitseja
Mille olemasolust teised teavad, aga pigem ei räägi.
Samamoodi, nagu ebaõiglusest maailmas.
See lihtsalt on
Meie selja taga
Ja me väldime seda
Sellele otsavaatamist.

Ära vaata mu poole
Sa ei saa nagunii midagi teha
Oskamatusest või tahtmatusest või jõuetusest
On asju, mis on suuremad
Sõjad, näljad, määratud surmad
Võibolla
On seegi üks määratus.