Minemine minemine
mööduvad pildid
bussiaknad korteriaknad
helekollased lambid pimeduses vilksatamas
vahelduvad hetked
ära ja tagasi pöördudes
tormates
igatsedes
meeleheites vajades
ja edasi minnes
ise teadmata
mõistmata
olemise sisu.

See haav ei olegi haav
see on tervik
tõde, lubadus
minemine otseteed, sest
seda valgust näen Mina
läbi oma tuhmi olemise
kiire eksistentsi
mis puudutab vaid unedes
ja hetkedel, mis haihtuvad
enne algamist.

Kõik on võimalik
saavutatav
ebavõrdsuse maailmas
kus tähed ongi olemas
vaid igatsuste päikeseloojangus
mitte püüdluste eesmärkides.

Ma lähen, lähen
ise olemata
sest Olen tõeliselt, tõeline
vaid läbi valu.
Kajakate ja kassidega.

Melanhoolia
või haigus
või reaalseim uni
pidevas uinuvas kaotsiminekus
tõusu ja mõõna ettearvamatuses
jõuetult triivides
veepiisku isegi mitte tundes
vaid teades
kuidas need võivad puudutada nahka
ja hinge.
Olen kui kivi, mida lõhub torm ja uuristab aeg
kuid palvetustes, igal hetkel
palun, anun, kildudeks purunemist
mateeriaks lahustumist.

nagu pomm, ehk,
ootan ka mina, palavikuliselt
lõhkemist
olematuses
täiuslikuseks muundumist
aga see, nagu ka kõik muu ideaalne
on ingellikult ülev
kättesaamatu
idee unistusest.