liiva all

Siia ma ennast matsin
katsin
liivaga
veega
tuulega
pideva tuisuga

tunnist tundi
ära peidetud
tuhmunud
pea olematu
unustatud

Mina.

Mälestusteta.
Lootusteta.
Ainult sooviga olla
iga päev
olemas.

Ilma minevikuta.
Jäin ilma ka Sinust
kes Sa mind meelitasid
justkui värskelt lõhnav roosibukett
siia, kuskile, kus Sind pole.
Enam.
Ammu juba.

Ja nüüd.
Kaks aastat.

Üksinda.
Mälestusteta.
Unistusteta.
Päevast päeva
püüdes olla olemas.
Kas olen?

Ei puuduta.
Ei tunne.
Ei sirutu.
Ei hüppa.

Hääbun?
Igapäevases olemises.
Õnnes ehk, aga ka üksilduses.
Teadmata, miks.