Muinasjutumaailm

Neil harvadel õhtutel, kui ma olen
pooleldi, peaaegu jälle olemas
ja samas endiselt, uuesti, teisel pool klaasi
Päriselt Olemas

Mitte ainult poolik
mitte enam keskmine

Vaid Päris.
See, kes puudutab, ja tunneb.
Sõrmeotstes tuult
Külma, märga, karget klaasi
Villast, karedat diivanit
õhtupimedust

See, keda Nähakse.

See, kes kuuleb Laulu
kes tunneb magusmõrkjat, piimjat, elusolemise lõhna
Kes teab, et tal on täna
Aega.

Neil õhtutel ma olen niitidega põimitud
justkui ämblik keset isekootud võrku
ootamas, ikka aina lootusrikkalt saaki ootamas
istudes keset labürinti
Keda Sa ootad, väike õnnetooja?

Ma kõnnin ajast aega
endisest homsesse
otsin vastuseid.
Otsin Sind.
Mõtlen Sinust.
Hoian kinni.

Ära jäta mind.
?
Ära mine ära.
Ma ei tule Sinuga Hüvasti jätma.
Ei tule.
Ei tule ei tule ei tule.

Sest sa kinkisid mulle oma südame.
Sest sa viisid mu vaatama langevaid tähti.
Sest sa viisid mu kuulama Laulu.
Sest sa armastasid mind.
Sest ma armastasin Sind.

Sest sa kõndisid ära.
Sest ma ei olnud Sulle piisav
Ma ei olnud Sinu lumeingel.
Ei olnud.
Polnud pooltki, sõrmeotsatäitki.

Olin eikeegi.
Udukübe sinu õlal
lendasin Sinuga kaasa
Sinult maha
Jäin maha.

Ja nii see ju on.
On need, kes lähevad
ja need, kes jäävad
Ja jääjad jäävad igatsema, kahetsema, unistama
Ja minejad, nemad on juba teises avaruses
nemad kõnnivad päikeseteel, seljaga meie poole.

Sa olid lähedane, lähedal, peaaegu, et Üks
kui ma Sind tundsin
Ja kui sa läksid, olid sa justkui hoopis keegi teine
Sa polnud enam isegi iseenda oma.
Ja ammugi ei mäletanud Sa enam, kuidas olin kord puudutanud Sind oma kuumavate sõrmedega.

Mina olen ikka siin.
Karedal diivanil
Ja ammu enam pole ma tundnud mida tundsin siis ja enne ja homme, Sinuga
Käinud taevas ja põrgus ja olnud valmis loobuma kõigest, kõigest, Sulle
Aga elu valis ise
Minu Elu.
Ja seda elu ma hoian.
Kümne küünega.
Sinuta.

 https://www.youtube.com/watch?v=y8AWFf7EAc4