Võti

Pane mind lukku.
Kallis, sule mind kõige muu eest
peale enda
peale enda tühjuse
lõpmatuse
täiuslikkuse
puudulikkuse.

Ma tunnen Sind
Sinu lõhna - mida armastan endiselt
Ma näen sinu Kurbust
Esimest korda
Alati
Minu poolt välja kutsutud valu
Ma näen Sinu ilu
selles kurbuses.

Kas see muudab mind katkisemaks
Sinu jaoks?
Kas ma olen seetõttu madalam?

Ma tahan võtta sinu käed
Ma tahan võtta Sinu
enda peopesa sisse
nagu ma oleks kõikvõimas
hetkeks.

Ma tahan, et sa võtaksid mind
nagu ma oleksin väikene laps
enda käe otsa
ja viiksid mu koju.

Ma lõhestun
kui vaatan Sind
ja ma mäletan, igal hetkel, kuidas sa ütlesid, et
Ma olen su perekond.
Ja ma ometi jätsin sinu üksi.
Jätsin enda üksi.

Ma läksin katki. Vist. Ma muutusin.
Ma läksin edasi.
Või läksin tagasi.
Vaatasin tagasi.
Ma nägin seda, mida enne ei osanud märgata.

Ghost. Eesti keeles sellele polegi sobivat vastet, sellele mitmetähenduslikule sõnale.
Ghost that I knew.
Ghost that I become.
Ma leinasin ühte inimest neli aastat. Ja ei saanud sellest ise arugi.
Sest kõik oli pealtnäha korras. Sest ma ei suutnud sellest rääkida.
Sest see tundus nii väike asi, mida jagada.
Sest ma ei oleks pidanud seda nii tõsiselt üle elama.
Sest ma ei saanud aru, et ma leinasin.
Kuni sain aru, kuidas ma olen terve see aeg leinanud.
Mõelnud, armastanud, vajanud
meest, keda enam ammu pole.
Kes on ammu surnud.
Ennast süüdistanud.
Karistanud. Kannatama pannud.

Kuidas ma olen terve see aeg kartnud elada.
Kartnud kõike
teha vigu, tunda.
Kartnud tunda valu
armastust.

Nädal hiljem suri minu kallis sõber, kes võitles neli aastat ajukasvajaga.
Terve see aeg, mis minul oli.
Mis ma kartsin.

Nüüd ma olen ennast kaotanud.
Kes ma olen?
Mida ma teen?
Mida ma teinud olen?
Miks?

Ma olen mustas sügavikus.
Kui vaatan sulle uuesti silma.