Ma läksin katki. Vist. Ma muutusin.
Ma läksin edasi.
Või läksin tagasi.
Vaatasin tagasi.
Ma nägin seda, mida enne ei osanud märgata.

Ghost. Eesti keeles sellele polegi sobivat vastet, sellele mitmetähenduslikule sõnale.
Ghost that I knew.
Ghost that I become.
Ma leinasin ühte inimest neli aastat. Ja ei saanud sellest ise arugi.
Sest kõik oli pealtnäha korras. Sest ma ei suutnud sellest rääkida.
Sest see tundus nii väike asi, mida jagada.
Sest ma ei oleks pidanud seda nii tõsiselt üle elama.
Sest ma ei saanud aru, et ma leinasin.
Kuni sain aru, kuidas ma olen terve see aeg leinanud.
Mõelnud, armastanud, vajanud
meest, keda enam ammu pole.
Kes on ammu surnud.
Ennast süüdistanud.
Karistanud. Kannatama pannud.

Kuidas ma olen terve see aeg kartnud elada.
Kartnud kõike
teha vigu, tunda.
Kartnud tunda valu
armastust.

Nädal hiljem suri minu kallis sõber, kes võitles neli aastat ajukasvajaga.
Terve see aeg, mis minul oli.
Mis ma kartsin.

Nüüd ma olen ennast kaotanud.
Kes ma olen?
Mida ma teen?
Mida ma teinud olen?
Miks?

Ma olen mustas sügavikus.
Kui vaatan sulle uuesti silma.