esmaspäev, jaanuar 17, 2005

Neid sõnu oli tuhandeid, mida ta pidi päevast päeva endas kandma. Enda sisse jätma. Endasse maha matma. Et mängu elus hoida.
See oli tema mäng. Tema elu. Tema valik mängida kaasa, valida 36-st kaardist välja üks ning seejärel elada selle järgi. Kuulata kaardimoori ennustust. Teada, et see vastab tõele. Kuid saatus jääb alati vaid saatuseks. Seda saab kujundada, kuid mitte muuta.
Kui ta loobuks mängust, ei muutuks midagi, sest mängust ei saa välja astuda. Seda ei saa lõpetada. See kestab edasi, sõltumata ühe mängija tegemistest. Kaalul on liiga palju. Saab ainult kontrollida mängu või alluda sellele. Ise otsustada, passida või lasta teistel otsustada. Anda võim teistele, tähendab mängu kaotamist. Ühehetkeline valvsuse kaotamine võib maksta kõik varasemad võidud.
Ta oli nii väsinud. Väsinud mängimast. Väsinud kontrollimast. Väsinud varjamast ja teesklemast. Väsinud nendest näidenditest, rollidest. Väsinud enda sisse jätmistest. Väsinud ükskõiksuse teesklemisest, et mitte haiget saada. Väsinud tunnete teesklemisest, et tunduda tavaline. Ta oli mängust väsinud.
Ühel ööl tuli surm tema juurde. Sest tüdruk oli liiga kaua teda kutsunud. Palunud, meelitanud. Viinud ennast nii kaugele, et surmal poleks valikut. Ja ühel hetkel seisiski surm tema ees. Justkui tume valvur. Sirutas käe. Ja tüdruk tundis hirmu, liiga palju hirmu. Kuid ometi ei suutnud ta vastu panna kiusatusele ning tahtis näha surma nägu. Et teada.
Mu kallis, minu surm oli sinu nägu. Minu surm oled sina. Kas see tegi mängu huvitavamaks? Kas see andis mulle eelise? Või võttis mult lootuse? Kas see mõjutab mängu käiku, et ma tean tulevikku? Et ma tean lõppu? Et ma nägin oma ennustuse viimast kaarti, piilusin salaja oma mängu saatust? Ning ometi võin vaatamata sellele edasi mängida, teadmata mängu tulemust.
Ma olen õnnelik, et surm sinu näol mind kaasa võtab. Siis ma tean, et ei pea kartma, sest viimasena näen ma sinu armsaks saanud silmi. Viimasena tunnen ma sinu embust. Viimasena saan ma olla sinu kõrval ning tunda ennast kindlana.
On jultumus armastada sind ning seeläbi enda surma.

esmaspäev, jaanuar 10, 2005

Armastus ajab pea segi, nagu tuul kõrbes liivaterad. Algul keerutab ja mängib niisama, justkui tegu oleks naljaga, peitusega. Kuni äkki avastad, et kõik on valesti, ümber pööratud, teist moodi. Armastus on see, mis sunnib tegema mõistuse poolt keelatud asju. Jooksma välja tormi kätte. Viskuma lumme. Naerma üle vaikuse. Kuni naeru kaja jõuab sinuni tagasi.
Armastus on see, et tahaksin anda Sulle nii palju lubadusi, nii palju sõnu. Ja ometi ma tean, et ei suudaks neist pooligi täita. Ja et sa ei ootagi seda. Sa oled keegi, kellele piisab olemasolevast. Kes kunagi ei taha, et ma oleksin keegi teine. Kes tunneb mu kristalseid purunevaid sõnu. Kes tunneb mu tühjust.
Armastan sinu vabadust. Sinu impulsiivsust. Sinu naeru. Läbi sinu saan ka mina vabaks. Läbi sinu saan pöörduda oma kindlusesse.
Armastus ei ole vaid sõnad. Vaid kohusetundest tehtud teod. Vaid mugavus. Vaid püüd pääseda kriitikast. Armastus on see, mis annab mõtte. Kindluse, tahtejõu, selguse. Hullumeelsuse. Sära ning naudingu. Armastus on see, mida võib lõpmatuseni põletada ning ometi ei põle ta ära.
Armastus on see, mis teeb sinust uuesti inimese. Kõikide katkiste maskide keskel, maha maetud tunnete ja valude keskel. Omaks võetud võõraste identiteetide seas. Kaasa mindud sallimatuse ning halvustamiste seas. Armastus kingib tagasi lapselikud unistused ja fantaasiad ning pühib minema allaandliku leplikuse.
Armastust tohib arvustada vaid armastaja. Mitte keegi teine, mu kallis.
Kui midagi läheb valesti, kui kunagi läheb tõesti midagi valesti, siis armastus elab edasi sügaval sinu südames. Vihmas, mida ma alati püüdma jään, tuules, mis sind alati jälitama jääb. Lumes, mis langeb su huultele ning sulab seal jahedaks veeks. Armastus jääb sinuga punakas-pruunide langevate vahtralehtede näol, õnnelikkude inimeste naeratuste näol. Kui langed minuga, olen sinu püüdjaks, et maandumine võimalikult pehme oleks. Kui lämbud minuga, olen esimene värske hingetõmme, mis su kopsudesse pääseb. Kui upud minuga, olen kaunis merineitsi, kes su randa viib, et sa seal kohtaksid oma elu armastust.
Olen üksik kauge täht, mille sära ulatub veel vaid sinuni. Olen soe tuli, mis paistab ühe maja aknast, nii kodune, nii kallis. Emban sind merelainetena, millesse tahaksid jäädagi mängima. Tantsin sinuga kui jääkuninganna oma jäälilledega kaunistatud lossis. Suudlen sind kui Aphordite, kelle suudlus kõige magusam näib. Igatsen sind kui puuri pandud lind vabaduse ja metsade järgi. Olen sinu kui päike, mis alati jääb paistma, ka pilvede tagant.
Olen ikka vaid see, kes siiani. Keegi, kes armastab sind üle kõige. Keegi, kes hoolib sinust rohkem kui endast. Keegi, kes annaks sinu armastuse eest kõik. Keegi, kes vaid sinuga on tema ise. Kõige tõelisem, kõige õigem. Olen ikka see tüdruk.

esmaspäev, jaanuar 03, 2005

Kirikus särasid küünlad. Oli hämar. Jeesuse pilt vaatas seinalt vastu kui etteheide. Vaadake, mis nad tegid minuga. Mis teie tegite minuga. Tapsite minu. Ohverdasite minu. Ma päästsin teid. Millest?
Tänane lugu oli õpetlik. Mitmest küljest. Elas kord üks kuningas. Ühel päeval sõitis ta oma tõllaga mööda valdusi ringi. Tee peal kohtas ta kerjust. Kuningas küsis temalt: “kellesse sa usud?”. Kerjus vastas, et Jumalasse. Kuningas kutsus ta endaga kaasa ning nad sõitsid edasi. Mõne aja pärast kohtasid nad teel veel üht kerjust ning kuningas küsis:”Kellesse sina usud?”. Kerjus vastas, et tema usub kuningasse. Kuningas võttis ka tema endaga kaasa ning viis mõlemad kerjused enda lossi. Enne lahkumist anti kummalegi kerjusele leib. See kerjus, kes ütles end uskuvat Jumalasse, sai suure pätsi magusat ning õhulist leiba. Kerjus, kes uskus kuningasse, sai aga suure ja raske leiva, mis paistis olevat nätske ja kõva. Kerjus kinkis selle Jumalasse uskuvale teisele kerjusele, sest arvas leiva olevat tema jaoks kõlbmatu.
Aasta pärast sõitis kuningas mööda sama teed. Seal, kus oli olnud Jumalasse uskuv kerjus, ei olnud enam kedagi. Natukene maad edasi oli aga kuningasse uskuv kerjus. Kuningas peatus ning küsis temalt miks ta ikka veel siin kerjab, kas ta ei saanud kätte temale valmistatud leiba. Kerjus vastas, et sai, kuid see paistis nii kõva ja nätske, mitte pehme ja õhuline nagu teisele kerjusele kingitud ning ta andis ka enda leiva teisele kerjusele. Kuningas ütles seepeale, et sinna leiba olid pandud sisse kullatükid, seepärast ta tunduski nii raske.
Moraal on mitte ainult usus, vaid veel milleski. Selles, et kui sa arvad, et sul on tohutult palju, ei pruugi sul tegelikult olla midagi. Kuid teada, et sul ei ole midagi ning samas omada palju rohkemat, kui teised... see, mis väliselt paistab kõigile ihaldusväärne, ei pruugi olla tõde. See, mis paistab vana ja kõlbmatu, võib osutuda millekski enamaks. See, mis teistele on söömiskõlbmatu, võib tegelikult olla parimaks roaks.
Tüdruk oli alati oodanud, et keegi tuleks ja ehitaks aasale maja. Ja pingsalt üritas ta selle ette kujutada, lõi illusioone lossidest ja perest ja lastest, printsist valgel hobusel. Ehitas igale möödakäijale valmis krundi ning pikemalt peatujale ka peavarju. Kuid täna teadis ta, et see on vaid lagendik. Ning ometi palju enamat. Seal oli rohi, olid tuule käes mühisevad puud, lindude laul, päike ja pilved. Seal oli kõik, mis eluks vaja. See oligi armastus.