Kirikus särasid küünlad. Oli hämar. Jeesuse pilt vaatas seinalt vastu kui etteheide. Vaadake, mis nad tegid minuga. Mis teie tegite minuga. Tapsite minu. Ohverdasite minu. Ma päästsin teid. Millest?
Tänane lugu oli õpetlik. Mitmest küljest. Elas kord üks kuningas. Ühel päeval sõitis ta oma tõllaga mööda valdusi ringi. Tee peal kohtas ta kerjust. Kuningas küsis temalt: “kellesse sa usud?”. Kerjus vastas, et Jumalasse. Kuningas kutsus ta endaga kaasa ning nad sõitsid edasi. Mõne aja pärast kohtasid nad teel veel üht kerjust ning kuningas küsis:”Kellesse sina usud?”. Kerjus vastas, et tema usub kuningasse. Kuningas võttis ka tema endaga kaasa ning viis mõlemad kerjused enda lossi. Enne lahkumist anti kummalegi kerjusele leib. See kerjus, kes ütles end uskuvat Jumalasse, sai suure pätsi magusat ning õhulist leiba. Kerjus, kes uskus kuningasse, sai aga suure ja raske leiva, mis paistis olevat nätske ja kõva. Kerjus kinkis selle Jumalasse uskuvale teisele kerjusele, sest arvas leiva olevat tema jaoks kõlbmatu.
Aasta pärast sõitis kuningas mööda sama teed. Seal, kus oli olnud Jumalasse uskuv kerjus, ei olnud enam kedagi. Natukene maad edasi oli aga kuningasse uskuv kerjus. Kuningas peatus ning küsis temalt miks ta ikka veel siin kerjab, kas ta ei saanud kätte temale valmistatud leiba. Kerjus vastas, et sai, kuid see paistis nii kõva ja nätske, mitte pehme ja õhuline nagu teisele kerjusele kingitud ning ta andis ka enda leiva teisele kerjusele. Kuningas ütles seepeale, et sinna leiba olid pandud sisse kullatükid, seepärast ta tunduski nii raske.
Moraal on mitte ainult usus, vaid veel milleski. Selles, et kui sa arvad, et sul on tohutult palju, ei pruugi sul tegelikult olla midagi. Kuid teada, et sul ei ole midagi ning samas omada palju rohkemat, kui teised... see, mis väliselt paistab kõigile ihaldusväärne, ei pruugi olla tõde. See, mis paistab vana ja kõlbmatu, võib osutuda millekski enamaks. See, mis teistele on söömiskõlbmatu, võib tegelikult olla parimaks roaks.
Tüdruk oli alati oodanud, et keegi tuleks ja ehitaks aasale maja. Ja pingsalt üritas ta selle ette kujutada, lõi illusioone lossidest ja perest ja lastest, printsist valgel hobusel. Ehitas igale möödakäijale valmis krundi ning pikemalt peatujale ka peavarju. Kuid täna teadis ta, et see on vaid lagendik. Ning ometi palju enamat. Seal oli rohi, olid tuule käes mühisevad puud, lindude laul, päike ja pilved. Seal oli kõik, mis eluks vaja. See oligi armastus.