Armastus ajab pea segi, nagu tuul kõrbes liivaterad. Algul keerutab ja mängib niisama, justkui tegu oleks naljaga, peitusega. Kuni äkki avastad, et kõik on valesti, ümber pööratud, teist moodi. Armastus on see, mis sunnib tegema mõistuse poolt keelatud asju. Jooksma välja tormi kätte. Viskuma lumme. Naerma üle vaikuse. Kuni naeru kaja jõuab sinuni tagasi.
Armastus on see, et tahaksin anda Sulle nii palju lubadusi, nii palju sõnu. Ja ometi ma tean, et ei suudaks neist pooligi täita. Ja et sa ei ootagi seda. Sa oled keegi, kellele piisab olemasolevast. Kes kunagi ei taha, et ma oleksin keegi teine. Kes tunneb mu kristalseid purunevaid sõnu. Kes tunneb mu tühjust.
Armastan sinu vabadust. Sinu impulsiivsust. Sinu naeru. Läbi sinu saan ka mina vabaks. Läbi sinu saan pöörduda oma kindlusesse.
Armastus ei ole vaid sõnad. Vaid kohusetundest tehtud teod. Vaid mugavus. Vaid püüd pääseda kriitikast. Armastus on see, mis annab mõtte. Kindluse, tahtejõu, selguse. Hullumeelsuse. Sära ning naudingu. Armastus on see, mida võib lõpmatuseni põletada ning ometi ei põle ta ära.
Armastus on see, mis teeb sinust uuesti inimese. Kõikide katkiste maskide keskel, maha maetud tunnete ja valude keskel. Omaks võetud võõraste identiteetide seas. Kaasa mindud sallimatuse ning halvustamiste seas. Armastus kingib tagasi lapselikud unistused ja fantaasiad ning pühib minema allaandliku leplikuse.
Armastust tohib arvustada vaid armastaja. Mitte keegi teine, mu kallis.
Kui midagi läheb valesti, kui kunagi läheb tõesti midagi valesti, siis armastus elab edasi sügaval sinu südames. Vihmas, mida ma alati püüdma jään, tuules, mis sind alati jälitama jääb. Lumes, mis langeb su huultele ning sulab seal jahedaks veeks. Armastus jääb sinuga punakas-pruunide langevate vahtralehtede näol, õnnelikkude inimeste naeratuste näol. Kui langed minuga, olen sinu püüdjaks, et maandumine võimalikult pehme oleks. Kui lämbud minuga, olen esimene värske hingetõmme, mis su kopsudesse pääseb. Kui upud minuga, olen kaunis merineitsi, kes su randa viib, et sa seal kohtaksid oma elu armastust.
Olen üksik kauge täht, mille sära ulatub veel vaid sinuni. Olen soe tuli, mis paistab ühe maja aknast, nii kodune, nii kallis. Emban sind merelainetena, millesse tahaksid jäädagi mängima. Tantsin sinuga kui jääkuninganna oma jäälilledega kaunistatud lossis. Suudlen sind kui Aphordite, kelle suudlus kõige magusam näib. Igatsen sind kui puuri pandud lind vabaduse ja metsade järgi. Olen sinu kui päike, mis alati jääb paistma, ka pilvede tagant.
Olen ikka vaid see, kes siiani. Keegi, kes armastab sind üle kõige. Keegi, kes hoolib sinust rohkem kui endast. Keegi, kes annaks sinu armastuse eest kõik. Keegi, kes vaid sinuga on tema ise. Kõige tõelisem, kõige õigem. Olen ikka see tüdruk.