Kui nõrk võib olla. Ohverdada oma keha proovimise pärast. Olla kellegagi, et saada üle. Kuid see teeb veel rohkem tühjemaks. Mõttetumaks. Tunda kedagi teist enda lähedal. Ja mittemidagi tunda. Hoida kellelgi käest. Ja mittemidagi tunda. Suudelda kedagi. Ja mittemidagi tunda. Ning pärast. Pärast tahaks vaid sinu kõrvale. Peita ennast sinusse ja nutta. Lasta end hoida. Et läheks minema see tühjus. Kuid sind ei ole. Sind ei ole.
Ma tean, et see läheb üle. Isegi see teeb haiget. Et armastus saab üle minna. Ma tahan, et see jääks. Ma tahan, et see tunne jääks. Ma tahan, et see ilus jääks. Ja ei kaoks, nagu kõik eelnev. Ma ei taha, et see saaks vaid tühjuseks. Tunnete, ilu, täiuslikkuse tühjuseks. Ma ei taha kaotada oma armastust sinu vastu.
Vahel tundub, et see ongi juba läinud. Aina korduvamad hetked, millal miski ei tähenda enam midagi. Ja ma ei taha olla mädanenud asjade hoidja. Kui miski on läinud, siis ei too seda enam miski tagasi. Miski poleks enam endine. Mittemiski. Vaid hetkedeks, kui mälestus kasvaks üle oleviku. Kuid see oleks vaid elamine minevikus.
Ma tahaksin öelda sulle veel palju asju. Et sa olid eriline, kordumatu. Et mul on raske. Et ma igatsen sind. Igal ööl. Igal päeval. Ja ei kujuta end ettegi kellegi teisega. Vaid sinuga. Sa sobisid mulle. Sa hoidsid mind nii hästi. Puudutustes, suudlustes oli elu. Uinuda käest kinni. Kõik need muud asjad. Kõik muu...
Ma mõtlesin, et valu saab hävitada. Sellest üle olla. seda eemale tõugata. Tundeid rikkuda. Tegelikult ei saa. See, mis on püsiv, see jääb. Ja kuidas ma igatsen. Ja peidan valu.
Väsinud olen. Tüdinud ka. Mul on halb sinuta. Sul oleks halb minuga.
Kui kiiresti kõik minust mööda läks. Nagu filmis. Vaatad kõrvalt oma elu ja mõtled kuidas keegi teine käituks. Mida ta teeks. Kuid siis, kui ise hakkad elama, tundma, on film läbi. Ja jooksevad vaid subtiitrid. Ma jäin hiljaks. Ma jõudsin kohale liiga hilja. Eufooria, imelisus, see jõudis minuni alles siis, kui sina selle kaotanud olid. Kui sa juba uutest võimalustest mõtlesid.
Murtud, katkine hing. Kes elab, et hingata. Kes elab, et mitte surra. Kes elab teadmata, kas ta tahab elada. Ilma sinuta. Külm ja pime on. Vastusteta sügavik. Mis saab edasi. Mis peaks saama edasi. Kuhu liikuda tuimusest. Ükskõiksusest. Igatsusest kättesaamatu järele. Ja mittemillestki muust. Kuhu liikuda tundetusest. Rõvedustest. Valedest. Varjamistest. Külmusest. Kalgist külmusest. Kuhu ma peaksin edasi minema? Kuidas endale väärtust leidma? Õnne leidma? Vajades, tahtes, igatsedes sind.

Ma muutusin su käte vahel läbipaistvaks. Kumasin läbi. Heledat kiirgust. Joovastust ja rahu ühtaegu. Ma sulasin su käte vahel veeks. Sillerdavaks, vulisevaks liikumiseks. Jõuks. Tumedaks rahuloluks. Vaikuseks.
Ma muutusin vabaks õnnest. Vabaks õnnetusest ja valust. Kõik muutus selguseks. Kergeks, heledaks säraks. Mõistmiseks. Võin armastada olles vaba. Võin armastada end sidumata. Sind sidumata. Kohustusteta. Piirideta. Lend.
Kui vaatan su lendamisi, olen täis vaikset rahulolu. Õnn sinu õnnest. Kurbus sinu kukkumistest. Kuid range eitus sirutuma haarama sinu järele.
Kui sa tuled, on su tulekus vabadus. Kirg. Ma ootan su tulekut. Kuid ei kiirusta seda tagant. Ei raiska energiat oma soovide ja hirmude peale. Ei raiska ennast tahtmistele. Kannatusele ja piinale. Vaid lasen kõik vabaks. Hoian seda imelist. Hoian neid unesid.
Seekord ma ei hävita. Seekord olen ma tõeline. Mitte näitleja. Mitte lugude vestja. Mitte tunnetest ja emotsioonidest üle külvatud nõrkus. Seekord olen ma mina ise. Valmis olema, valmis andma, valmis saama. Seekord ootan ma sind kindluses. Ja kui sa tuled, muutun ma jälle läbipaistvaks. Osaks elust. Osaks sinust. Seekord ma ei tahagi sind omada. Ega muuta. Seekord ma ei taha, et sa jääksid alatiseks.
Olla mõnel hetkel sinuga. Seda täielikult tunda ja imetleda. Seejärel loobuda ja lahti lasta. Nii vähe valu. Kuid nii palju tõelust. Sügavust. Uppuda ning seeläbi saada vabaks. Langeda ning seejärel tõusta veel kõrgemale. Olla seotud ning seeläbi olla vabaduse kehastus. Hoida sul käest, kuid olla eraldi. Täna ma tean, et see ongi see, mida olen otsinud. See ongi minu vastus.

Kas tead, et millelgi pole enam mõtet. Miski pole enam ei hea ega halb. Miski ei tähenda enam midagi, ei paku enam midagi. Kõik on tühine.
Iga samm, mille ma astun, ei muuda minu jaoks midagi. Iga asi, mida teen. Iga lause, mida ütlen. Iga naeratus. Iga kurb hetk. Iga käik. Iga otsing. See ei paku enam midagi.
Milleks käia veel seda teed. Milleks elada seda elu. Kui see ei paku midagi. Ei muuda tühjust minu sees. Ei muuda maailma. Veelvähem mind.
Naljakas, et ma sinu pärast niimodi mõtlen. Olid sa siiski nii vähe aega minu elus. Aga muutsid midagi alatiseks. Võtsid midagi alatiseks. Ja enam ei näe ma midagi. Sa võtsid mult täielikult lootuse. Ma ei usu enam millessegi. Ma ei usu, et kunagi midagi paremat saaks olla. Paremini minna. Täiuslikumat olla.
Seega sina avasid mu silmad. Kui sinu jaoks on see mõttetu, siis minu jaoks on kõik mõttetu. Milleks, kui vaid mõtlen sinust. Kui igatsen sind. Armastan sind. Ja ei suuda näha, et see vale on. Vale oli. Tühine oli.
Kas tead, mulle meeldib iga asja juurde mõelda, kuidas meie seda tegime. Kuidas meie seal olime. Siin olime. Nii tundsime. Nii mõtlesime. Nii rääkisime. Mulle meeldib käia käidud kohtades ja mäletada. Mõelda iga üksiku oldud hetke peale. Sõna peale. Pilgu peale. Kõik kordumatud hetked. Need kõik on meeles. Need kõik on mu elu.
Ja kui ma hakkan võrdlema, siis polegi millegagi võrrelda. Sest midagi sarnast pole kunagi olnud. Ja ei saa ka olema. See, kes sa olid. Kuidas sa alati omamoodi kõike tegid. Kuidas sa muutusid kordumatuks. Ja kuidas sa mind põletasid.
Nüüd on järgi vaid tuhk. Ma põlesin ära. Sinule. Leek on kustunud, küünal on otsa saanud. Enam ei ole midagi järel. Ma võin vaid hõõguda lühikest aega, et meenutada oma põlemist. Oma elu. Ja jäädagi igatsema leeki, mis mind sütitaks. Kuid miks peaks, tuhka ei süüdata enam. Tuhk jääb vaid tuhaks.
Ma ei tea, millest hoida veel kinni. Vaid sina seod veel mind. Mälestused. Armastus. Kaotatud õnn. Mitte miski muu. Ja kuidas saakski. Kui ma olen nii külm. Tundetu. Vastuvõtmatu. Teesklev mask. Kõik on hästi, kõik on halvasti. Panna sõnadesse seda, mida ma tunnen. Seda tuimust. Valu. Igatsust. Ja varjata. Varjata seda kõike.
Kas tead, mulle meeldib nüüd käia üksinda järve ääres. Ühel päeval päike küll paistis, kuid tuul oli meeletult kõva. Ja ainult nii on hea. Miski sama raevukas, tugev ja peatamatu voolamas üle minu. Üle nende sisse topitud tunnete. Mida ma pean endas hoidma. Sest sina ei taha neid enam.
Vaikides muutun ma aina külmemaks. Ükskõiksemaks kõige muu suhtes. Valelikumaks. Ja keegi ei tea, kuidas sind igatsen. Kui tuim olen. Kui jäätunud olen. Ja nii peab see olema.
Enda nii sulle tõin ma, kuigi tean et homme võin ma muutuda vaid nimeks sinu suul... sellel pole enam mõtet.

Tule mu juurde vähemalt unedes
Tule kallis ja hoia mind
Ütle, et kõik on korras, kõik saab korda
Tule ja silita mu pead
Tule ja võta käest kinni
Tule ja vii minema see valu
Pidevalt suurenev igatsus
Võta tagasi see armastus
Rebi mu südamest välja tunded
Hävita ilus, mis oli
Ütle, et see kõik oli vale
Ütle, et see ei tähendanud midagi

Tule veel korraks ja hoia mind
Ütle, et sinul on sama raske
Ütle, et sa vahel tahaksid, et see oleks olemata
Ütle, et sa vahel siiski tunned
Igatsed
Ütle, et sa vahel armastad veel
Ütle, et see läheb mööda
Et kõik läheb paremaks

Iga päevaga tundub kõik aina valem
Karjuvalt vale
Ebaõiglaselt vale
Haigettegevalt vale
Miks on nii valus?
Miks ma tahan, et sa oleksid õnnelik?
Miks on see kõige tähtsam?
Miks jätan ma kõige sinnapaika?
Kuidas said nii oluliseks?

Kas tead, kui palju sinust mõtlen?
Kui palju sinu pärast nutan?
Kui palju sulle kirjutan?
Kuidas sind uneajaks enda kõrvale soovin?

Sina olid õige ja mina vale.
See seobki mind
Ma ei saa enam midagi muuta
Muutsin kõik nii valeks
Ja sina tahtsid minna.

Kallis, palun tule minu juurde täna öösel.
Palun tule ja ole see, kes olid.
Veel, üheks korraks.
Sinuta on raske.
Sinuta on võimatu.

Kardan. Jääda sinust ilma. Olla sinust ilma. Kardan üle kõige. Olla pidevalt jahitav. Pidevalt valvel. Ning lõpuks sa siiski tapad. Nõrgestatud, kurnatud, väsitatud looma. Lõpuks sa siiski lõpetad kõik.
Sa lennutad mind. Justkui esimest korda olen ma elus. Ja lendan. Ilma julgestuseta. Ja see on nii hea. Joovastav. Ma ei taha võtta hoogu maha. Ma ei taha tulla tagasi. Tahan jäädagi tähtede keskele tiirutama nii, et pea käib ringi. Tahan olla ingel.
Sa põletad mind. Esimest korda elus ma põlen heleda leegiga. Esimest korda elus keegi julges küünla süüdata. Kalli, väärtusliku küünla. Mida siiani ainult eemalt imetleti. Kuid mida keegi põletada ei tahtnud. Sest siis sulab küünal, kuni teda enam pole. Sa süütasid mu tagajärgedest hoolimata. Sa viisid täide mu unistuse olla ükskord elus täiuslik. Hävineda. Pakkuda ilu.
Ma hääbun. Hirmust, armust, kurnatusest. Vaha sulab ning leek jääb aina väiksemaks. Ma upun, olen uppunud. Ma andusin ning nüüd sõltun. Sa olid valvas ning sul on nüüd võim. Ma uskusin ning nüüd loodan. Sa võtsid kõik ning nüüd saad magustoiduks kõige kauem hoitud veini. Seda, milleni keegi veel pääsenud pole. Ma olen nõrk ja sina piinavalt aus. Valmis kõike võtma. Valmis kõike jätma. Ühe hingetõmbega võid sa hävitada elu. Sa oled selleks järelemõtlematult võimeline.
Ma hoian alati kinni sellest, mis mul on. Sa tahad alati seda, mida sul veel ei ole. Võtta elult kõik. Ma tahaksin anda kõik. Mõlemad jõuame ehk lõpuks rahuni. Õnneni. Erinevused täiendavad. Erinevused lahutavad. Sa paned mind kahtlema enda põhimõtetes. Sa kinnistad mu põhimõtteid. Kuid ma imetlen sind, isegi kui ma sinuga ei nõustu. Imetlen su eneseotsingu kirge. Tulisust ja õrnust. Kindlameelsust. Mõtlemisvõimet.
Vahel ühendavad meid tuuled. Erinevate maailmade, erinevate lootuste, erinevate tõekspidamiste tuuled. Külm ja soe, mis kohtudes tekitab orkaani. Hävitab kõik enda läheduses. Vahel ühendab meid vihm. Soe vabastav vaikus. Või külm-niiske Jumalanna suudlus. Vahel ühendab meid tuli. Päikese kuum embus. Põletavate leekide ohtlik mäng. Hõõguv kõrvetav iha. Pidev vajadus valguse järgi. Pidev igatsus. Kui sind ei ole, olen ma vaba. Kui sind ei ole, mõtlen ma vaid sinust. Olen vaba, kuid mu hing on üksi. Keha on üksi. Kätel pole paarilisi. Raske on olla sinust eemal. Raske on olla sinuga. Kurb on hävineda. Kurb on hävitada. Kuid meeletult hea on armastada.