Kas tead, et millelgi pole enam mõtet. Miski pole enam ei hea ega halb. Miski ei tähenda enam midagi, ei paku enam midagi. Kõik on tühine.
Iga samm, mille ma astun, ei muuda minu jaoks midagi. Iga asi, mida teen. Iga lause, mida ütlen. Iga naeratus. Iga kurb hetk. Iga käik. Iga otsing. See ei paku enam midagi.
Milleks käia veel seda teed. Milleks elada seda elu. Kui see ei paku midagi. Ei muuda tühjust minu sees. Ei muuda maailma. Veelvähem mind.
Naljakas, et ma sinu pärast niimodi mõtlen. Olid sa siiski nii vähe aega minu elus. Aga muutsid midagi alatiseks. Võtsid midagi alatiseks. Ja enam ei näe ma midagi. Sa võtsid mult täielikult lootuse. Ma ei usu enam millessegi. Ma ei usu, et kunagi midagi paremat saaks olla. Paremini minna. Täiuslikumat olla.
Seega sina avasid mu silmad. Kui sinu jaoks on see mõttetu, siis minu jaoks on kõik mõttetu. Milleks, kui vaid mõtlen sinust. Kui igatsen sind. Armastan sind. Ja ei suuda näha, et see vale on. Vale oli. Tühine oli.
Kas tead, mulle meeldib iga asja juurde mõelda, kuidas meie seda tegime. Kuidas meie seal olime. Siin olime. Nii tundsime. Nii mõtlesime. Nii rääkisime. Mulle meeldib käia käidud kohtades ja mäletada. Mõelda iga üksiku oldud hetke peale. Sõna peale. Pilgu peale. Kõik kordumatud hetked. Need kõik on meeles. Need kõik on mu elu.
Ja kui ma hakkan võrdlema, siis polegi millegagi võrrelda. Sest midagi sarnast pole kunagi olnud. Ja ei saa ka olema. See, kes sa olid. Kuidas sa alati omamoodi kõike tegid. Kuidas sa muutusid kordumatuks. Ja kuidas sa mind põletasid.
Nüüd on järgi vaid tuhk. Ma põlesin ära. Sinule. Leek on kustunud, küünal on otsa saanud. Enam ei ole midagi järel. Ma võin vaid hõõguda lühikest aega, et meenutada oma põlemist. Oma elu. Ja jäädagi igatsema leeki, mis mind sütitaks. Kuid miks peaks, tuhka ei süüdata enam. Tuhk jääb vaid tuhaks.
Ma ei tea, millest hoida veel kinni. Vaid sina seod veel mind. Mälestused. Armastus. Kaotatud õnn. Mitte miski muu. Ja kuidas saakski. Kui ma olen nii külm. Tundetu. Vastuvõtmatu. Teesklev mask. Kõik on hästi, kõik on halvasti. Panna sõnadesse seda, mida ma tunnen. Seda tuimust. Valu. Igatsust. Ja varjata. Varjata seda kõike.
Kas tead, mulle meeldib nüüd käia üksinda järve ääres. Ühel päeval päike küll paistis, kuid tuul oli meeletult kõva. Ja ainult nii on hea. Miski sama raevukas, tugev ja peatamatu voolamas üle minu. Üle nende sisse topitud tunnete. Mida ma pean endas hoidma. Sest sina ei taha neid enam.
Vaikides muutun ma aina külmemaks. Ükskõiksemaks kõige muu suhtes. Valelikumaks. Ja keegi ei tea, kuidas sind igatsen. Kui tuim olen. Kui jäätunud olen. Ja nii peab see olema.
Enda nii sulle tõin ma, kuigi tean et homme võin ma muutuda vaid nimeks sinu suul... sellel pole enam mõtet.