Mõnel hommikul ärkad ja oled õnnelik.
õnnelik.
ÕNNELIK.

kellel oleks põhjust vaja
ehk seepärast, et oli vihm ja tuul ja pilved ning nüüd saabus uus värskus; õhk, mida jälle hingata saab
ehk seepärast, et eile oli hämmastavalt tore õhtu kahe toreda inimese seltskonnas - imelikul üritusel, kus inimesed ei olnud ilusad ning ei kõnelenud eesti keelt, kui välja arvata väljend "miks mitte lilleke":P; muusikat ei saaks kuidagi kommenteerida.
arusaamatul viisil pakuti tööd, mida teeksin suurima heameelega elades Eestis
töö sai suhteliselt valmis
sain hingelt räägitud alandava valu - "kõik eelnevad aastad mu elus olid tühjad ja mõttetud, selle suveni... " kes teab see mõistab
nädalavahetus jõudis kätte
sellel suvel olen leidnud enda ümbert nii mitmeid põnevaid ja huvitavaid inimesi, kellega koos on olnud mitmeid väga meeldivaid elamusi

tervitada sooviks ka, rootsis olevaid rändureid, kes mind dagö-ga kokku viisid:D
kaugemale ja lähemale ka sõbralikke tervitusi
võibolla hakkabki suvi läbi saama, aga sellest suvest ei ole miskit kahetsemisväärset
justkui hakkaks lõpuks ometi mõistma, mida elult leida sooviksin - ja see pole võimatu.
"Iga inimene on enda Jumal ja enda Kurat"

Viha, mis transformeerus kurbuseks.
Tigedus, millest kasvas väsimus.
Igatsus, mis moodustas kahjutunde.
Enesehaletsus, mis vaibus unustusse.

Lükata eemale see, mis põhjustab valu.
Mitte keskenduda.
Mitte tunda.
Mitte loota ega unistada.
Vähemalt proovida elada teadmises, et inimesed siiski pole oma olemuselt head.
Üritada mõista, et inimesed kasutavad ära.

Üks rääkis mõni päev tagasi anekdooti. Üks osa sealt oli lause, et tark mees ja rumal naine = afäär. Oh mind, rumalat.

Justkui tahakski koguaeg tõestada, et miski pole ilmas muutunud. Andes inimestele võimalusi, mida nad enamasti kurjasti kasutavad. Tõestades, et nad pole muutunud.
Võibolla olen vaid sattunud selliste otsa.
Kahte tüüpi inimesed, keda mingil põhjusel olen armastanud. Tavalised naistemehed ja tundelised naistemehed. Ja mu süda puruneb koos teiega...

Palun midagi uut siia maailma. Kedagi, kes olekski ingel. Kardan kaotada seda viimastki läheduse või kiindumuse tunnet, mis alles. Soojust, mõistmist, põnevust, tarkust, hoolivust, ilu, sügavust. Kardan sellest ilma jääda, seepärast olengi seekord kauge imetleja. Salajane.

Sest mida muud ma olekski. Sõber. Erinev. Sõber. Tore, kui seegi.

Miskit head ka. Ursula. Dagö. Laleh. Peipsi.
Tahaks kanuuga sõita. Mägironimist teha. Sukelduda. Uuesti Peipsit. Tahaks positiivseid elamusi. Põnevaid inimesi. Tahaks rohkem aega. Tahaks rullikatega sõita, rohkem. Reisida. Austraalias elada. Ookeanis ujuda. Surfata. Purjetada. Safaril käia. Vihmametsasid näha.

Aga hetke suurim soov on ikkagi see, mida ma ei saa. Ega hakka üritamagi.

Kord üles leiad oma valged hobused
ja tuules helisema hüüad kuljused
kui tõused traavile sa uhkes uljuses
ja läed ja näed kui selgeks muutub pea
Sa tagasi ei enam karda vaadata
ei kurjad kummitused sind saa haarata
näed sina neid kui nemad kinni sind ei saa
Sest neid su teel nad leida eal ei tea

Don't tell me not to leave
Right before I go
You dont even know
What youre asking me to do
Don't tell me honey please
I have made a choice
There's nothing in the world
You can do to change my mind

Was looking for a place to hide away
Instead I lost the heart I gave away
Tell me how could love stand a chance again...

I must admit that I
Been feeling so alone
It's what I am
It's what I've been, what I've become
Don't push it we both know
I'm falling every time
You look at me
Like you did
When you were mine

Was looking for a place to hide away
Instead I lost the heart I gave away
Tell me how could love stand a chance again...

Laleh - Hide away

naljakas maailm
naljakas elu
naljakad inimesed

kinnisidee, obsession, kirg, piin, tühjus, kõrgused, iha, soov, puudutus, unistus, salajasus, teadmatus, tahtmine, vastandlikkus, otsustusvõimetus, reaalsuse puudumine, lendamine, uppumine, vajamine, soojus, turvalisus, üksindus, suutmatus millestki mõelda...

armumine minu moodi

Kui õnnelik, tulvil elu
kui õnnetu, justkui hääbuks

aga elav

Mulle meeldib keegi. Ma ei tea, kas ma talle meeldin.
Ma ei saa midagi teha, sest ma ei saa ennast siduda. Sest ma sõidan ära.
Tahaksin seda, mis on võimatu.
Tahaksin seda.
Ometi ei saa seda juhtuma.
Nii ongi.
Loodan, et Tead.

kurbus.
üks sõna.
mille vältel tunned nii palju
tahaks nutta
tahaks minema joosta
tahaks magada unenägudeta
tahaks mitte tunda
kaotusvalu
igatsust
tahaks mitte mõelda
mida nad teevad
miks teevad
olla vaba
kinnisideedest
vajadustest

käsi minu käel
sõrmed minu sõrmedel
soojus minu soojusel

ning siiski oled sa hunt, jahtimas saaki
ning mina olen maha murtud,
ära söödud
kärbestele jäetud
laip

ometi näen ma veel ja pidevalt
kuidas otsid juba kedagi uut
olen nagu kummitus, kes ei saa jääda ega lahkuda
kes jälgib kadedalt elu enda ümber
sinu ümber
olles seotud sinu südamega
sinu meeltega
ning olles samas nii vaba
läbipaistev
päikesest särav

jah, ma siiski igatsen
ootan
vahel
kuni saan sust kaugemale
et purustada viimasedki sidemed

/mis juhtub, kui Ta hakkab kedagi teist armastama/

Do you ever wonder
What sky I'm lying under
Do you ever think of me
Does your heart remember
How we used to feel
When it used to think of me
All I need to know
When you're on your own
Do you miss what might have been

World don't stop turning
Stars don't stop falling down
In my world of make believe
Do you ever think of me
We got different stories
And all our never endings now
Even thought your heart is free
Still my heart wont let me be
Do you ever think of me
So we're on different shores
Do we just drift away
Do the memories fall
Like a driving rain

do you ever think of me...

täna ma mõtlesin päeval, miks ometi asutused teevad voldikuid. Miks. Ärge enam tehke. Ja kui teete, siis ärge neid jagage. Vähemalt mitte sinna, kus mina neid sisestama pean:P
ma vihkan voldikuid. ja paljundatud ajalehtede artikleid. eriti kui neid on palju. vihkan nii palju, et võiksin vihast lausa nutta. aegajalt.
täna käisime ratastega sõitmas. ja ujumas. mõnus oli. õnnelik olin.
võibolla ka seepärast, et salaja internetilehtedel luurates nägin, et Tema ei olegi enam kellegagi koos. Ohh, milline kergendus, lõpuks ometi. Mitte et ma midagi tahaks, vaid lihtsalt. Pidev hirm, et kas see teine tõesti on nii palju parem. Ilmselt siis mitte. Ilmselt samasugune. Kahjurõõm on tõesti selline rõõm, mis teeb su hetkeks südamest õnnelikuks. Ja mitte isegi kahjurõõm, vaid lihtsalt suur koorem langes südamelt.
Jah, lõpuks osutus päev siiski toredaks.

Ülehomme saan jälle Peipsi äärde. Oma suurepäraste kaaslastega. Ootan nii väga...
Peipsi!

Viimasel ajal on nii palju mõtteid. Nii palju elamusi. Aga ma ei oska, ei suuda neid sõnadesse panna. Et anda edasi seda kõike, mida olen kogenud, mida olen mõelnud, mida olen tundnud. Alustan kirjutamist ning järgmisel hetkel kustutan kõik ära. Vahest on võimalik sõnades ennast väljendada. Vahest aga on nii raske leida midagi, et iseennast edasi anda...
Seega tänased mõtted tulevad ajaliselt segamini, nii nagu ma neist mõtlen.
Palju erinevaid kohti. Võrratuid, suurepäraseid, ilusaid kohti. Nii väljaspool Eestit kui ka siin samas. Brüssel. Millegipärast läks see mulle hinge. Kõik, mis seal oli, oli hea. Suurepärane. Mulle meeldis seal. Ma olin seal õnnelik. Ma ei oleks osanud seal midagi enamat soovida. Mulle meeldis ja sobis sealne seltskond. Mulle meeldis nendega koos töötada. Mulle meeldis nendega koos lõbutseda. Juttu rääkida, tantsida, energizer'eid teha, kaarte mängida, süüa, belgia õlut juua, vaatamisväärsuseid vaadata, grupitöid teha, ennast ajapuudusel segaseks rabeleda mõne ülesande täitmise nimel, ajurünnakuid teha, presentatsioone ette valmistada, intervjuusid anda, filmi valmistada. Mulle meeldis seal kõik.
Siis tulin tagasi. Õnnetu. Teadmises, et lahkud suurepärastest inimestest ning ilmselt sa kunagi neid enam ei näe. Jah, nad on elus. Jah, sa suhtled nendega msn-is ja meili teel. Aga see pole enam see. Teie ühised 24 tunnised päevad, ühised pingutused ja ebaõnnestumised. Teie sarnasused ja siduvused. Seltskond, keda mul oli õnn leida ning keda ma ei looda enam muul viisil kohata. Inimesed, kes on liiga sarnased. Kes sobivad.
Jah. Frustratsioon. Mul on Eestis nii suur frustratioon. Ma tahan igasuguseid asju, ma tean täpselt millist elu ma endale tahan. Milliseid sõpru, millist töökeskkonda. Aga ma ei saa seda, mul ei ole seda. Kõik on pidev kompromisside tegemine, piiride alandamine. No heaküll, ta jälle ei tulnud. Ta jälle vedas mind alt. Ta jälle ei teinud seda ülesannet ära. Nad jälle loodavad, et mina korraldan. Et mina käin ja teen. Ühe inimese pidev vastutus ja tegemine. Segaseks rabelemine. Teisel rindel pidev ootus. Millal keegi leiab aega. Millal kellelgi on piisavalt tahtmist. Plaanisin ühte üritust (mulle sellel suvel kõige tähtsam) ette poolteist kuud. Andsin kõigile teada. Nüüdseks on leidnud, et kohale suudavad tulla vähem kui pooled. Kes avastas nädal enne minekut, et tal vist ikka raha pole. Kes ütleb siiani, et eks paistab. Kes lihtsalt ei vaevugi vastama (et äkki ma siis ei märka?). Noh, pehmelt öeldes ma olen pettunud. Pettunud neis, keda lähedasteks pidasin. Muidugi mitte nendes, kes tulevad:) Aga võibolla mu lootused ongi alati liiga suured.
Selle pärast näiteks tahangi siit ära.
Ja selles vallas mul veab. Sest 10 september on Inglismaale minek. Suur aitäh Kristjan Jaagu stipendiumile, mida seal 4 kuud kasutada saan. See oli tõeline kergendus. Ma olin üheks hetkeks tõeliselt uhke enda üle. Ja oma perekonna, kes motivatsiooni kirja koostamisel veidi abiks oli:)
Ja ühel päeval eelmisel nädalal, kui just tundus, et mu elu ei saaks enam suurepärasem olla, see muidugi muutus. Ilmselt olin selles ise süüdi. Sain kokku vale inimesega. Mängisin oma saatusega. Mängisin oma tunnetega. Ma ei tea miks ma nõustusin. Ma ei ütle, et see halb oli. Aga see tõi palju vanu asju meelde. Tõi tagasi nõrkuse ja kurbuse. Kuidas on võimalik, et nemad nüüd nii õnnelikud on? Kuidas saab see olla?
Järgmisel päeval ütles tööl arvuti üles. Koos minu 2 nädala tööga. Mis siiani teadmata seisus on. Milline löök. ...
Samal päeval otsustas bussis üks vanem meesterahvas, et on aeg mõnitamiseks ja sõimamiseks. Nagu nad tavaliselt ühistranspordis ikka leiavad. Teda häiris siis mu kott, mis kõrvalistmele asetatud oli. Mitte, et bussis oli umbes 3 inimest. Ja mitte, et tegelikult ta istuda ei tahtnudki. Lihtsalt kellegi päev ära rikkuda. Ja viimasel ajal ma märkan, et nad igalpool seda teevad. Mõnitavad lapsi ja noori, kes ühistranspordis istuda julgevad. Seisavad kõrval ja seletavad. Kuigi, et lapsel võib mõni haigus olla. Lapsed võivad ära minestada. Lapsed ja noored on ka aeg-ajalt väsinud.
Lõpetuseks. Nädalavahetusel olin Peipsi ääres. Mõnus oli. Vesi on nii soe ja päike oli nii särav:) Sain lausa veidi punaseks. Igatahes, ootan juba järgmist nädalavahetust.