Viha, mis transformeerus kurbuseks.
Tigedus, millest kasvas väsimus.
Igatsus, mis moodustas kahjutunde.
Enesehaletsus, mis vaibus unustusse.

Lükata eemale see, mis põhjustab valu.
Mitte keskenduda.
Mitte tunda.
Mitte loota ega unistada.
Vähemalt proovida elada teadmises, et inimesed siiski pole oma olemuselt head.
Üritada mõista, et inimesed kasutavad ära.

Üks rääkis mõni päev tagasi anekdooti. Üks osa sealt oli lause, et tark mees ja rumal naine = afäär. Oh mind, rumalat.

Justkui tahakski koguaeg tõestada, et miski pole ilmas muutunud. Andes inimestele võimalusi, mida nad enamasti kurjasti kasutavad. Tõestades, et nad pole muutunud.
Võibolla olen vaid sattunud selliste otsa.
Kahte tüüpi inimesed, keda mingil põhjusel olen armastanud. Tavalised naistemehed ja tundelised naistemehed. Ja mu süda puruneb koos teiega...

Palun midagi uut siia maailma. Kedagi, kes olekski ingel. Kardan kaotada seda viimastki läheduse või kiindumuse tunnet, mis alles. Soojust, mõistmist, põnevust, tarkust, hoolivust, ilu, sügavust. Kardan sellest ilma jääda, seepärast olengi seekord kauge imetleja. Salajane.

Sest mida muud ma olekski. Sõber. Erinev. Sõber. Tore, kui seegi.

Miskit head ka. Ursula. Dagö. Laleh. Peipsi.
Tahaks kanuuga sõita. Mägironimist teha. Sukelduda. Uuesti Peipsit. Tahaks positiivseid elamusi. Põnevaid inimesi. Tahaks rohkem aega. Tahaks rullikatega sõita, rohkem. Reisida. Austraalias elada. Ookeanis ujuda. Surfata. Purjetada. Safaril käia. Vihmametsasid näha.

Aga hetke suurim soov on ikkagi see, mida ma ei saa. Ega hakka üritamagi.

Kord üles leiad oma valged hobused
ja tuules helisema hüüad kuljused
kui tõused traavile sa uhkes uljuses
ja läed ja näed kui selgeks muutub pea
Sa tagasi ei enam karda vaadata
ei kurjad kummitused sind saa haarata
näed sina neid kui nemad kinni sind ei saa
Sest neid su teel nad leida eal ei tea