Ma saan ainult ennast korrata
Ma olen Õnnelik inimene.
Tõeliselt õnnelik

Mul on vist kõik, mis inimesel vaja on. Mul on suurepärased sõbrad. Tõeliselt suurepärased. Kellega käia väljas klubitamas. Kellega käia huvitavates kohtades söömas. Kellega käia kontsertitel ja üritustel. Kellega käia jalutamas, rullitamas, ujumas, sõitmas. Kellega käia peipsi ääres. Kellega käia kanuumatkal. Kes ilmselt tuleksid minuga maailmalõppu, kui ma seda paluksin ning kui see mulle tähtis oleks.
Kõige paremini kirjeldab seda lause, et me kõik armastame sind oma veidral viisil. See on nii ja mul on kahju, et ma igal hetkel seda tajuda ei suuda. Sest ma tean, et see on tõsi.
Mul on maailma mõnusaim perekond ja suur kokkuhoidev suguvõsa. Mu pere toetab mind kõiges, võimaldab mulle erakordselt palju, on mulle alati olemas ning on mu üle uhke. Mul on kõige armastavam vanaema, onu, kes on mulle venna eest, tädi, kelles on koos sõbranna, õde ning veidi ka tädi ning ema. Ja mu ema, kes on lihtsalt ema. Kes hoolib minust, talub mu kapriise ja tujusid, toob mind aegajalt maa peale, kuid siiani talub mu veidrusi.
Mul on mu kodu. Ilusa vaatega järvele ning aegajalt ka merele. Kust näeb maailma parimat päikeseloojangut ning punakaid pilvi. Kus mul on mu oma tuba. Mu oma raamatud, klaver, muusika. Akvaarium. Ning muidugi mu kass. Kes viimasel ajal ainult lööks nurru ja üritaks ennast hästi pisikeseks mu süles teha. Kes magab mu kõrval ning hommikul vaatab oma hämmeldunud silmadega otsa, et miks ma ometi veel pikutan kui oleks aeg kööki minna ja midagi põske pista.
Veel olen ma rahul, et ma õpin just seda, mis mulle meeldib ning et ma tegelen sellega, mis mulle meeldib. Ma olen rahul, et olen sidunud ennast NK-ga. Tänu sellele tunnen ma nii paljusid huvitavaid inimesi. Tänu sellele olen ma saanud ennast nii mitmes erinevas olukorras proovile panna. Tänu sellele olen ma kasvanud selleks, kes ma praegu olen.

Ma olen tõeliselt õnnelik. Veel ka nende pooljuhuslike romantiliste hetkede üle, mis mu teele viimasel ajal sattunud on. Omamoodi mulle tähtsate inimeste seltskonnas. Kaminavalgus järve ääres. Pimeduses merelt paistvad linnatuled. Pooljuhuslik käest kinni võtmine öises linnas.
Oo ma olen õnnelik inimene.

The sky is broken.
Katki.
Katkine inimene
hoolimata tuulevaikusest
ja paigalseisvast klaassiledast veepinnast
on torm
mustav taevas
lained, mis pühivad kõik minema
ning sa vaatad seda
tormiga kaasnevat hämarust
vihmapiisku
mäslevat vett
ning tunned, kuidas sa oled sa ise
kuidas sa avaned
kuidas sa jooksed tühjaks
kuidas sa sured
teadmata, mis tähendab surra
mis tähendab olla surnud
mis tunne oleks olla eimiski.

Lähedusvajadus
Anna mulle
ole minuga
puuduta mind
hoia mind
suudle
ole täna öösel minu kõrval
ja ma olen sinu.

olles ühekorraga nii katki
ja nii tervik
samal ajal surra
ning tunda kõrvetavat elu enda sees

unustades kire
tahan ma ikka
siiani
ainult
Sind.

leaving las vegas

I'll tell you, right now... I'm in love with you. But, be that as it may, i am not here to force my twisted soul into your life.

You go back to your hotel and I'll go back to my glamorous life of being alone. The only thing I have to come home to is a bottle of mouthwash to get the taste of cum out of my mouth. I'm tired of being alone. That's what I'm tired of.

Is drinking a way of killing yourself?
Or, is killing myself a way of drinking?

Are you desirable? Are you irresistable? Maybe if you drank Bourban with me, it would help. Maybe if you kissed me and I could taste the sting in your mouth it would help. If you drank Bourbon with me naked, if you smelled of Bourbon as you f***ed me, it would help, it would increase my esteem for you. If you poured Bourbon onto your naken body and said to me "drink this." If you spread your legs and you had Bourbon dripping from your breasts and your pussy and said "drink here" then I could fall in love with you, because then I would have a purpose, to clean you up and that, thaT, would prove that I'm worth something. I'd lick you clean so that you could go away and f**k someone else!

Täna on see päev
See päev.
Kui sa tõused üles ja ei tahakski tõusta
lööd ennast vastu kappe ära, paned riideid valetpidi selga, pillad nõusid maha, unustad midagi koju
täna on See päev, kui oled eelnevalt oodanud kellegi kõnet. 12 tundi.
Täna on See päev, kui sa lõpuks väsinult koju jõuad ning üritad ennast kokku võtta, et läheneva üritusega tegeleda ning avastad, etpole enam äkki kedagi, kes su kõrval oleks ja sind toetaks.
Täna on See päev, kus inimesed hüppavad alt ära, neile meenuvad põhjused, miks nad ei saa teha asju, mida nad varem on lubanud teha. Neile ei meenu, miks nad varem seda ei öelnud. Või nad on leidnud endale paremad plaanid. Nad ei olegi kunagi seotud olnud, sa lihtsalt arvestasid nendega. Millegipärast. Ja sa pead kõike otsast peale alustama, sest 2 inimest otsustas loobuda.
Täna on See päev, kus sulle teatakse, et su lahkumispidu pole midagi erilist, et sinna tasuks kohale tulla. Sest sealt ei tunta kedagi. Või siis on suvepäevad. Mis alles nüüd välja ilmusid. Või siis üritatakse. 3 inimest üritab.
Täna on See päev, kus sa annad ühele inimesele edasi ülesande millega tegeleda. Vastutasuks saad kirjad stiilis "kust kurat mina seda teadma peaksin" ning "kas meil ei olegi plaani, idiootne, täiesti". Kes seda peaks teadma ning plaani tegema - see, kes neid alati teeb.
Täna on See päev.
Eilne suudlus. Elu ämblikuvõrgus. Kui kiiresti võib õnnetunne asenduda tavalisusega.
"Ära. Me oleme liiga katki. Meie omavaheline suhe on liiga katki. Jäta. Mine ära."
"Palun. üks suudlus. palun."

"see oli jah tegelikult suht mõttetu."

Mängi eluga, ja elu mängib sinuga. Maksab kätte. Ühe vale teo eest. Ühe `miks mitte´ eest. Kõik meie teod on omavahel seotud, nagu niitide rägastik. Mida sa teed mulle, talle... Mida ma räägin kellelegi. Õelus. Kavalus. Ärakasutamine. Valed. Ükskõiksus.
Õnn on suhteline mõiste. Olla õnnelik suhtelises ükskõiksuses. Või olla õnnetu teadlikkuses.
Kirg või surm. Kirg, millest midagi enam järel ei ole. Tühjus. Tühi puudutus. Mõttetus. Kurbus. Põlgus ja viha.
Või kirg, milles pole midagi enamat. Kui vaid puudutus. Hea. Ootusetus. Erutus. Ning lõplikkus. Suletus.
Silmad jäävad tühjaks. Oodates midagi. Oodates midagi enamat. Kuid kõik on liiga vähe. Hea, kuid võiks olla parem. Mis juhtus nendest asjadest, mis tähendasid. Otsa said. Ära kadusid. Oli tal hea. Jumal teab. Mõtles ta sama. Arvatavasti mitte.
"Valeta mulle, palun. Ma proovin ära arvata, kas ma mõistan sind. Tunnen sind."
"Mul on kahju, et sa minu kingitud kaelaketti enam ei kanna. Ma hoolin sinust. Ma armastan sind"
Vale või tõde. Mäng või mitte. Tühjus või tunne. Põlgus või kirg.

One of these mornings
Won't be very long
You will look for me
And I'll be gone

Leidsin midagi tõeliselt ilusat.

When you are together with that special someone, you pretend to ignore that person. But when that special someone is not you might look around to find them. At that moment, you are in love.
I will never forget the days we once had
The days when you were everything to me
My mind used to tell me we'd be together forever
But now I realize that was all a big dream
The feelings I have for you will never go
I wish I could take back that one regretful day
The day when I willingly let you slide from my arms
Never did I think of the astonishing pain of regrets
That I would once have to live through
The sight of you in someone else's arms
Makes my heart shatter into a million pieces
I sometimes wonder if you still think of me
Or if to you, I'm just a face in the crowd
I wish so very much that one day we can have it all back
But for now, I'll sit here silently
Remembering all the memories we once shared
Everyday my love grows much stronger
Hoping that on.

Uskumatu
olen mina
ja oled sina
õrnalt teist riivates
tunda äkki kirge
deja vu
mis teistsugusel hetkel teises ajas
maitseb teisiti
parem
hea.
päikesetõusu valgus ruloovarjust
väsimus segunenud unega
ebareaalsuse mõrkjas lõhn
need polekski nagu olnud meie
vaid keegi teine
see ei saanud olla mina
Siiani imestan
kui hästi see maitses.

See suvi on olnud veider. Hea ja veider. Ma tunnen iga päev, kuidas ma muutun. Arenen. Ja mulle tundub, et see on positiivne.
Päike paistab pea iga päev. Ning ma olen nii paljudel päevadel õnnelik. Lihtsalt, mittemillestki. Varem oli see nii võimatu. Enda kontrollimine. Ma ei ütle kõike välja. Hoian oma tujud aegajalt endale. Proovin teha asju, mida varem ei oleks julgenud. Proovin. Ja see ei olegi nii hull. Elada oma elu kellestki sõltumata, kellegi arvamustest sõltumata. Individualist. Mis siis, et sina nii ei teeks. Mis siis, et tema ei mõista seda. Aga mulle meeldib! Ja sellest tähtsamat ei olegi.
Mulle meeldib mu elu, ma armastan enda elu. Mulle meeldib, et mul viimasel ajal pole pea üldse igav. Ja see ei sõltu teistest inimestest, vaid minust enesest. Mulle meeldib. Nii palju üritusi, toimetusi, olemisi. Ja nii palju huvitavaid, põnevaid inimesi mu ümber. Keda ma varem ei ole märganudki. Kellega on tõesti äge. Kuigi nad on pidevalt olnud mu lähedal. Näen ma alles nüüd, kes on ka tegelikult mu sõber ja kes on seda vaid jutu poolest.
Nii palju positiivseid emotsioone. Romantikat. Mõned käest kinni hoidmised ja suudlused. Vajadusteta, ootusteta olemine. Ilusad hetked, ilusad paigad. Liblikad kõhus. Hinges. Nii kerge on elada end sidumata. Varem ei suutnud ma seda mõista. Aga nüüd, nüüd mulle meeldib:D
Paljud asjad, mille pärast ma enne muretsesin, ennast piinasin. Miks ta teeb nii, miks ta on nii halb mu vastu. Aga siis pole lihtsalt mõtet. Lõpetada suhtlemine inimestega, kes häirivad, kes teevad haiget või veavad alt. Pidevalt. Mitte ennast piinata. Ja nii hea on. Vabanemine. Nagu kohutavast lähisuhtestki. Kui ikka ei toimi, siis tuleb ära lõpetada. Varem ma uskusin, et sõpradele tuleb anda sada ja enam uut võimalust. Tegelikult ei tule. Kui ikka miski ei muutu, tuleb see jätta.
Kui hea on elada, kui ei pea kellegi pärast oma pead vaevama, kedagi süüdistama, kellelegi etteheiteid tegema, kellestki sõltumata. Kui hea on elada ja nautida hetkesid inimestega, kes on su teel ja kes jagavad sinuga midagi. ilusat.
Aitäh teile, kes te olete osalenud minu ägedates suveelamustes!

See päev oleks pidanud teistsugune olema
teistmoodi lõppema.
Kui ma tahan meeldida, siis see ei tule üldse välja
rumalad laused
mõttetud
huumorisoone puudumine

ja siis lõpuks Su lause, et sa ei igatsenud eriti kellegi järgi. Paljuütlev. Mitte, et ma midagi enamat olekski oodanud, aga mingi ilus unelm jäi seisma. Lõppes otsa. Nagu ikka.
Ilusat nädalavahetust.

Homme jõudis kätte.
Tüdruk on õnnelik.
Pisiasjad.
Tema.
Päike ja naeratus.

Tuvid lendasid täna minu poole. Palju tuvisid. Nagu mind polekski seal olnud. Lendasid minust üle ja mööda.
Päike tuli välja. Öösel on jälle vihma sadanud. Mõnus. Mulle meeldib vihm. Meeldib märg maa. Meeldib värskuse lõhn. Pilved on aga ähvardavad. Tumehallid, valgete äärtega. Paksud.
Kass on viimasel ajal närviline. Sooritab meeletuid hüppeid, jookseb ringi teadmata oma suundi ja minemisi. Ootab midagi. Vaatab akna pealt õue oma suurte suurte silmadega. Vaatab siis mulle otsa ning on kurb. Õigemini siis mina olen kurb. Tema lihtsalt vaatab, nagu ta alati on vaadanud.
Sõitma tahaks minna. Aga ei jaksa. Tuul on väljas ja eile oli päris raske. Sõita vastu tuult. Minusugusel kobakäpast amatööril. Tahaks olla osav. Proff. Väsimatu ja julge. Vähemalt mingis asjas.
Noortekohvik saabki ilmselt ruumid. Tore, vahva. Aga seest on tühi. Sest kes teeb, kes vastutab? Pole inimesi, pole ressurssi. Kõigil on kiire ja elu ja muud asjad. Nüüd, kui on justkui kõik, pole enam kedagi, kellele see korda läheks. Kes sellega midagi ette võtaks. Kohusetunne ainult. Tuleb teha. Tuleb leida. Võibolla see ongi sama, et tahad miskit nii kaua. Nii piinavalt. Ning kui sa selle saad, tahaks lihtsalt ära minna. Tahta midagi muud. Kättesaamatut. Nagu lugu lainetest ja kaljust. Parem olla kättesaamatu kui anda järele. Sellega miski lõppeb.
3 nädalat veel. Kummaline. Tundub, nagu oleks aega nii palju. Tegelikult saab aeg kohe otsa. Tundub, nagu lõppeks üks osa minu elust. See, mis algas Tallinnasse kolimisega. Nüüd muutub midagi. Vähemalt selline tunne on. Aga seda ma olengi tahtnud. Välja rabeleda. Oma väikestest tusatsemistest, riidudest, soovimatutest inimestest.
Mulle on palju öeldud, et ma olen liiga hea inimene. Mismõttes. Et pidavat võtma asju raskelt, südamesse. Kui keegi füüsiliselt haiget teeb. Või vaimselt. Et kui on lahku minek, tuleks mõelda, et ilmas on veel palju inimesi. Kui keegi kallale tuleb, ütle vastu või löö vastu. Vot nii. Nii tuleks elada. Või nii ilmselt paljud elavad. Need, keda imetletakse selle eest. Kergelt võtmise eest. Mitte korda laskmise eest. Ta oskab elada. Aga meie oleme katki.
Kuidas ma olen selline, ma ei tea. Minu jaoks on nii õige. Ma ei tunne ennast süüdi. Aegajalt küll halvasti, kui see on põhjus, miks lahku minna. Paremat otsida. Aga ma ei leia, et teil õigus on. Ja ma pole nii hea. Ma olen täiesti tavaline. Ainult ei õigusta teistele haiget tegemist. Sellel polegi õigustust, elades kõik koos ühes maailmas.
Teiseks viimasel ajal olen pidanud palju seletama, miks ma ometi üksi olen. Kas sa ei leia meest? Miks sul pole kedagi? Kas sa oled seotud - miks mitte? Ma küsiks vastu - miks ma ei või olla üksi? Kas on täiesti ebanormaalne, et ma ei ole kellegagi seotud? Kas inimene peabki minema ühest suhtest teise, teadmata isegi mida ta täpselt tunneb? Kas on õige pidevalt sõltuda teistest inimestest, siduda neid enda vajadustega? Ning olla nõus lahku minema ainult siis, kui leian uue kellesse armuda? Ma ei mõista seda. Ma tahan kedagi täielikult armastada. Millalgi. Mitte olla kellegagi vaid sidumise pärast. Isegi, kui mulle meeldib keegi. Ja ma tahaksin temaga olla. Ei ole sellega kiire. Ja mis siis, et ma üksi olen. Kas ma olen siis kehvem? Halvem? Nõrgem?
Tunne on igatahes parem.
Sulle tahaks veel ka miskit öelda. Ma ei saa aru, miks sa nii käitud. Ma ju sõidan ära. Ja sa oled jutu järgi mu parim sõbranna. Kus sa siis oled? Tähendab see üldse sulle midagi peale sõnade? Sest siin sind ei ole, minuga sind ei ole. Vähemalt ehk oled õnnelik oma selles elus, kus sa ka olemas oled.
Kõik päevad on ühesugused. Homseni. Igatsen.

Kui sa mind hoidsid
taipasin ühtäkki
kui suur osa minust sa oled
siiski ja siiani, justkui
veri minu veres
käsi vastu kätt
sina olid sel õhtul mina, niisamuti
nagu mina olin sina

ning me oleme üks
kuigi täiesti eraldi, eraldi maailmates elav
tahtes erinevaid asju
otsides erinevat elu
vajades võibolla siiski sama
teine teist

pimedusse sirutudes
samaaegselt põlates
kartes, eemale peletades
sest kui järel on vaikus
puhas olemine
oleme me ikkagi vaid üks

seepärast ei saa me eemale
ega kokku
otsides kohta teisel pool meresid
jahtides soovitud unelmaid
ometi põrkudes harvadel hetkedel
oodates tühjust ning unustust
alati leides siiski enamat
sest silmadesse
jääb alatiseks tõde
kehasse piinavalt kutsuv valu
mälestus täiuslikust olemisest
luhtumiste varjus

Ma tean nüüd, et jäädki nii võimsaks osaks minuks
tahtes või mittetahtes seda
teades meie olemiste võimatust
ei saa ma muuta meie seotust

Ma olen katki teisiti
kui sina oled purunenud
kuid ka mõradega
sobid sa minu hinge, kirgede ning kehaga
olles mu veri
mu käed
puudutades mu juukseid pimedal rannal
kivide ja lainete vahel
emmates mind kurbuse ja rõõmuga segunenud igavikus
linnatulede kauges kumas

Pühendusega P.J-le

ELU

Ma pole vist eales nii kiiresti sõitnud. Nüüd ma jälle tean, mis tähendab elada, olla olemas. Reaalselt, füüsiliselt. Kui lõpuks seisma jäin, värisesid jalad ning tekkis kerge peapööritus. Ma ei tea hetkel midagi paremat, kui sõita lõpmatusse meeletus tempos ning mitte anda järgi, mitte lõpetada ja loobuda. Isegi kui kukuks, oleks see tuhandeid kordi seda väärt. Meri ja tuul, hämarus, vastutulijate kiirelt mööduvad näod, asfalt. See ongi elu.

Hirm hakkab vaikselt tulema. Kas tõesti ma lähengi ära... Käisin eile endale uusi asju ostmas, kuidas sa ikka vanade riietega Suurbritanniasse elama lähed:P Uus Euroopa Liidu ravikindlustuskaart jõudis postkasti. Siiani olen ma võrdlemisi edukalt suutnud peaaegu üldse mitte oma mineku peale mõelda. Pidevalt oli teisi asju ja pidevalt tundus see nii kaugel olevat - aga nüüd ta aina läheneb ja läheneb ja ma ei saa sinna midagi teha... Mõnel hetkel lihtsalt tabab mind kummaline ülisuur hirm, kas ma ikka saan sellega hakkama, kas ma elan selle üle. Muidugi, mis seal rasket saaks olla, mõtleb igaüks. Aga mina pean ju siiski minema... Ja palun mitte küsida mu käest enam, kas ma juba ootan ja mida ma tunnen, sest ma ei taha selle peale mõelda. Lükkan seda viimasesse lahkumiseelsesse nädalasse, kui ma ilmselt ei maga ja ei söö ning istun apaatselt järve ääres.
Selline tunne, nagu ma mingis mõttes sureksin kuu pärast ära. Et ma pean enne seda veel sada asja jõudma ära teha, kõik need asjad, millega olen siiani viivitanud. Kõik need asjad, mis on 22 aastat kannatanud, tuleb nüüd ellu viia. Kõik asjad välja öelda, suhelda inimestega kellega tahaksin suhelda, teha asju, mida tahaksin teha. Minna kanuumatkale. Minna Kathmandusse sööma:P Miskit veel - kindlasti, kui pähe tuleb. Iga sekundit ja tundi sisustada asjadega, mida ma tahan teha. Olla kõik võimalikud hetked koos endale kõige olulisematega. Mitte raisata aega. Ka üksi olles.
Mõni päev tagasi käisin rullikatega sõitmas. Pooleldi õhtul, pooleldi öösel. Kõrvaklapid peas, muusika mängib, kiirus ja tuul, pimeduses valgust andvad tänavalambid, adrenaliin. See oli super elamus. Mina olengi bemmimees, kes tahab muusikat ja kihutamist, sest ma nautisin seda nii väga. Täna jälle.
Rohkem ei tahagi täna öelda. Kõik on justkui hästi:)

täielik jobumagnetism viimasel ajal!

AB

… on tavaliselt tasakaalukatel ja rahulikel inimestel, kes on mõnevõrra aeglasema reaktsiooniga.
AB-veregrupi inimestes peitub kaks hinge, kes püüdlevad harmoonia poole. Paraku põhjustab see sageli tõelisi hingepiinu ja enesesüüdistusi. Kõiki muresid elavad nad läbi iseendas, mis võib sageli põhjendamatu alaväärsustundeni viia.
AB-veregrupp: Mõistatus. Haruldane, karismaatiline, salapärane.

vägivald ja ükskõiksus.

Esimene lugu. Ta oli üksinda kodus. Oli igav. Oli tüütu. Oli igatsus. Maailm oli hajevil, pakkudes justkui kõike ja mittemiskit korraga. Võta, aga sa kahetsed. Tee midagi. Ole keegi. Ta tahtis kuuluda. Nii väga tahtis kuuluda. Kellegi hulka. Võtke mind enda sekka. Kutsuge mind endaga kaasa. Huvituge minust. Kuulake mind. Hoidke mind. Mitte ainult olla üksi. Olla oma kurbuse ja tühjusega. Tema mõtted, tema tunded. Emotsionaalselt ebakindel tüdruk. Keda pidevalt jäeti. Liiga vähe põhjuseid, mis hoiaksid koos.
Tule palun siia.
Ok.

Ma ei oska enam elada.
Ahh, ära aja...
Ma ei tea enam...
Kuule, jäta nüüd, tule siia...
Ja nad olid. Tühja hingega tüdruk ja keegi, kes kunagi oli nii lähedane olnud. Kuid kes praegu ei tahtnud kuulda, vaid võtta. Keha on alati parem, kui hing. Hetk füüsilist naudingut, mis sekundite pärast põrmustub käte vahel. Tüdrukule hetk lähedust, mis lükkab põlastuse ja vastikusega läheduse vajamise kaugustesse edasi. Milleks. Kui midagi muud pole, kui midagi muud pole valida. Kui on vaja meenutada, miks see kõik mõttetu on.
Ära siis kellelegi räägi, eks... mul pole vaja, et mu uus tüdruk seda kuskilt kuuleks...
kas see ongi asi, mida praegu öelda...
ahh ära hakka jälle peale... lihtsalt ära räägi kellelegi... ma siis nüüd lähen...
Vaikus. Uks, mis kinni langeb. Viimane teeseldud naeratus. Kergendus üksinduse üle. Üksindus, kus saab nutta ning kõigutada ennast valuga kaasa. Kustutada tuled ja proovida sulada üheks osaks pimedusest. Tundes vastikust oma keha ja oma vaimu ees. Vihates iseend ja seda teist.
Huvitav, kui kehaga teha kõike, mis pähe tuleb, kas siis tuleks surm kiiremini? Kas siis tuleks ükskõiksus kiiremini? Kuidas oleks võimalik enda eest peitu minna?


Teine lugu. Tsau, mis teed
eee... niisama, kodus olen
aga saaks kokku?
mm, ma ei tea, milleks...
noh, tead, võiks ju saada... ma tulen sinu juurde
ok
Ootusärevus. Uskumatu, et ta helistas. Kuigi, et nad olid lahku läinud. Poisi initsiatiivil muidugi. Tüdruk armastas teda, jumaldas teda. Ta oleks teinud kõik. Poiss oli ta ingel - aus ja impulsiivne, kirglik, tundeline, kena... Muidugi tahtis ta, et poiss tuleks. Kuidas oleks saanudki ta mitte tahta.
Uksekell. Põgus pilk. Häbelikkus. Mille poiss oma suudlustega ära võttis. Jah, see oli suurepärane. Kuni kirg sai läbi. Nad istusid ja vaikisid. Mida olekski öelda. Tüdruk ootas, et poiss ehk teeks ettepaneku jälle, uuesti... Aga ta ei teinud. Ta ei öelnud üldse midagi, nagu olekski kõik täitsa normaalne. Minul hea ja sinul hea. Ning ta lahkus. Ometi tundus, justkui seal oleks midagi, mida veel oodata.
Kuni mõne päeva pärast muutus poisi vaba ja vallalise staatus hõivatuks. Muidugi mitte selle tüdrukuga.


Kolmas lugu. Kiri: "minus ärkasid taas tunded sinu vastu, samal ajal säilisid ka tunded oma tüdruku vastu; parem, kui oleksime vaid sõbrad; palun ära arva, et tahtsin sind ära kasutada, sulle kätte maksta vms. Ma ei ole nii halb inimene"
Nad ei suhelnud mitu kuud. Sest tüdrukule oleks see haiget teinud. Liiga palju üle elatut. Liiga palju mõttetuid unistusi ja valesid, vääriti mõistmiseid. Pealegi, kõik justkui sai lõpetatud. Kuid ühel päeval tundus, et nüüd võivad nad olla jälle sõbrad. Olla sama head sõbrad, nagu enne valesid tundeid. Nüüd pidi see olema võimalik, sest tüdrukule meeldis ju keegi teine. Tema tunded olid möödunud ning poiss oli ikka veel sama tüdrukuga koos, kelle kasuks ta varem oli otsustanud. Kõik oleks pidanud hästi olema.
Hea küll, lähme ujuma.
Aga pärast võiks minu juurde minna, mõned inimesed tulevad veel, oleks koos, räägiks juttu...
ok.

Sa võiksid ju ööseks siia jääda, ma luban, et midagi ei juhtuks. Ega sa ometi ei karda mind. Usalda mind.
Ok.
Suudluste ajal tundus tüdrukule, nagu keegi kuskil teeks midagi, aga see polekski temaga seotud. Algul oli isegi põnev, sest seda ta ju kunagi oli nii väga soovinud. Aga mitte enam. Nüüd oli see tühi. Mõttetu. Pealegi oma unistusteinimese petmine. Hinges. Ta tahtis ära, tahtis koju.
Kohe kui poiss uinus, tuli ta ära. Salaja, vaikselt, midagi ütlemata.
Paar päeva hiljem sai sõnumi: kuhu nii vaikselt kadusid, ega sa millegipärast pahane pole...

Ei. Ei ole. Ei ole pahane. Ei ühegi peale neist kolmest.