Kui sa mind hoidsid
taipasin ühtäkki
kui suur osa minust sa oled
siiski ja siiani, justkui
veri minu veres
käsi vastu kätt
sina olid sel õhtul mina, niisamuti
nagu mina olin sina

ning me oleme üks
kuigi täiesti eraldi, eraldi maailmates elav
tahtes erinevaid asju
otsides erinevat elu
vajades võibolla siiski sama
teine teist

pimedusse sirutudes
samaaegselt põlates
kartes, eemale peletades
sest kui järel on vaikus
puhas olemine
oleme me ikkagi vaid üks

seepärast ei saa me eemale
ega kokku
otsides kohta teisel pool meresid
jahtides soovitud unelmaid
ometi põrkudes harvadel hetkedel
oodates tühjust ning unustust
alati leides siiski enamat
sest silmadesse
jääb alatiseks tõde
kehasse piinavalt kutsuv valu
mälestus täiuslikust olemisest
luhtumiste varjus

Ma tean nüüd, et jäädki nii võimsaks osaks minuks
tahtes või mittetahtes seda
teades meie olemiste võimatust
ei saa ma muuta meie seotust

Ma olen katki teisiti
kui sina oled purunenud
kuid ka mõradega
sobid sa minu hinge, kirgede ning kehaga
olles mu veri
mu käed
puudutades mu juukseid pimedal rannal
kivide ja lainete vahel
emmates mind kurbuse ja rõõmuga segunenud igavikus
linnatulede kauges kumas

Pühendusega P.J-le