ELU

Ma pole vist eales nii kiiresti sõitnud. Nüüd ma jälle tean, mis tähendab elada, olla olemas. Reaalselt, füüsiliselt. Kui lõpuks seisma jäin, värisesid jalad ning tekkis kerge peapööritus. Ma ei tea hetkel midagi paremat, kui sõita lõpmatusse meeletus tempos ning mitte anda järgi, mitte lõpetada ja loobuda. Isegi kui kukuks, oleks see tuhandeid kordi seda väärt. Meri ja tuul, hämarus, vastutulijate kiirelt mööduvad näod, asfalt. See ongi elu.