Ma olen nii tüdinenud! Mittemillegi tegemisest. Nagu lõpmatu ootus ja aja surnuks löömine, ma olen nii tüdinenud.
Iga päev on pidu. Iga päev inimesed päev otsa passivad niisama, käivad shoppamas või raamatukogus ning õhtul hakkab. Kella 6-7 ajal. Igal õhtul on sul valida vähemalt 3 erineva seltskonna vahel, kellega koos midagi teha. Minna pubidesse, minna klubidesse või istuda korteris. Enamasti juuakse, väga palju. Need kes ei joo eriti, nagu mina siiani, lähevad 12 koju tagasi. Magada muidugi ei saa, sest rahvast tilgub campusesse tagasi kella 5ni hommikul. Lällates pooltunde enne uinuma tulekut maja ees.
Võibolla see tundub isegi äge. Aga tegelikult on see lame. Kella 4-5 ajal päeval vaadata aknast välja, kus kampade viisi noored istuvad, õlled või viinad ringi keskel, suitsud käes, ja joovad. Et oleks võimalikult täis enne välja minemist. Ja iga päev aina uuesti ja uuesti, sest kellelgi ei ole mittemidagi paremat teha.
Ma olen nii tüdinud oma mõtetesse süüvimisest. Tegevuse puudusest tekkinud üleanalüüsimisest. Miks miks miks. Olen nii tüdinud endasse pugenud laiskusest. Ma tahaks, et mul oleks midagi asjalikku teha. Ma tahaks tunda ennast aktiivsena.

Ja ma tahan tagasi saada oma õnneliku iseseisvuse tunnet. Oli rumal hüpata pea ees nii sügavale vette, et praegu vaid õhku ahmida suudan. Isegi kui ma ei tunne kõike mida võiks, tahan ma seda aina enam ja enam. Ning ei suuda keskenduda millelegi muule. Mis ei ole hea, vaid ahistav.
Tahaksin olla tervik, terve inimene. Mitte uppuda iga üksiku sõna või tegemata teo pärast. Mitte näidelda võitjat ja saajat ning tunda tühjust. Mitte anda järgi piinavatele mõtetele ja kinnisideedele. Kuhu kadus mu enesekindlus? Kuhu kadus mu tunne? Miks olen nii ebakindel?
I wont let you fall. Why it seems so impossible to trust you, when you are not near?