Magada on parem, kui ärkvel olla. Ärkvel olles asjad tulevad ja puudutavad sind. Ärkvel olles sa tunned ja tajud ja oled. Puudutad ja oled puudutatud. Väsinud ja väsitav. Kurnatud. Ühekülgsest hoolimatusest ja teisekülgsest üleküllastatusest. On võimalik olla täiesti ükskõikne kõige suhtes. Mitte mäletada midagi, mida teha tahtsid, lubasid. Ning nutta põhjuse ja põhjuseta.
Palavik.
Ning isegi siis, kui sa magad ja näed luupainajaid või õudusunenägusid, on üles ärkamine veel hullem. Esimesed kolm sekundit on veel head. Kuni sa ei ole täielikult naasnud. Unedest. Pärast seda, pärast seda tuleb kõik meelde. Ning asjad, mis ei meenu, püsivad kuskil sinu sees. Eemale lükatud mõtted, mälestused, hirmud või armid.
You are burning yourself.
You were burning me.
If you want to stay alive, you cannot let yourself burn. You cannot burn me anymore. I will not continue to be in this rollercoaster with you. Will you?
Aga kunagi, 13 aastasena ma tegin valiku. Kui sul oleks küünal, kas sa jätaksid ta riiulile seisma või sa põletaksid ta ära? Kui see küünal oleks väga ilus ja väga eriline?
Tema tahtis seisma jätta. Mina tahtsin ära põletada. Põleda, põleda, põleda. Ereda leegiga. Tähtedesse lennata.
Nüüd on viimne võimalus. Viimne valik. Sest rohkem ei ole antud. Otsusta. Kuigi otsus on juba tehtud. Enam nii ei saa. Nüüd tuleb teisiti. Aga kui surm on kellegi silmades, kas teda saab veel päästa? Kui küünal on peaaegu kustunud, kas tema säilitamisel on mõtet? Kui särast ja valgusest on järgi vaid kustuv leek.
Inimlikkus, kaastunne ja vastutustunne.
Tujukus ja meeleolukõikumised võivad tappa. Tõsi. Aga nad võivad ka eriliseks teha. Nii õnnelik ja aktiivne tüdruk, positiivne, kaasahaarav, imetlusväärne, tark, väljakutsuv. Valitud hetkedel väga eriline. Ja järgmisel apaatne või meeleheitlik depressiivne enesevigastaja.
Aga eriline. Kui eriline.
Mis jääb järgi, kui erilisus muutub keskpärasuseks? Kas on võimalik midagi tunda? Panna käsi vastu külma puitu ja midagi tunda? Ei eriliselt õnnelikke hetki, ei eriliselt kurbi. Ei väljakutsuvat naeru ega ka üksildast nuttu. Meeleolu keskpäraselt null või pluss üks. Maailm täis võimalusi. Küünal, mis on peaaegu põlenud, aga seisab riiulil. Ootab mida – surma, elu? Ma ei kuulu siia ja ma ei kuulu sinna.