Ega paremaks ei lähe. Postitused. Draama pelguritel ei tasu lugema hakatagi. Ohheid ja ahheid pole mõtet kuuldavale lasta. Sest minu tunded on minu tunded.
Tundetu pläma. Ma käisin oma uue psühholoogi juures. Ta ei tahtnud uskuda, et minusugusel 'edukal ja stabiilsel' inimesel saaks olla mingisuguseid probleeme. Valusad mälestused, aga praegu on ju kõik hästi? Jah. Kõik on hästi. Jah.
Astusin uksest välja ja nutsin kogu tee tagasi koju. Kui ma seal olles tundsin ennast nii halvasti, kui vähegi võimalik... Tahtsin vaikselt öelda, et ma tunnen ennast kohutavalt... Aga tema aina rääkis ja rääkis... Elu oli ilus ja selge... Pani kirja uue aja 10 päeva järgi. 10 päeva. Ja ma tahtsin küsida, et mida ma nüüd peaksin tegema? Tunni aja pärast? Täna õhtul? Homme? Aga siis olin ma juba väljas, sõnagi ütlemata, kõigest naeratada üritava näoga kaasa noogutades. Jah. Jah.
Tulin koju. Panin selga Tomas'i pidzaama, jalga fliisist sokid ja võtsin kaissu Kretetseki. Ja ei tasu mulle rääkida, et mu tunded on põhjustatud igatsusest oma poiss-sõbra järgi. Oleks see nii. Oleks, et ma tunneks mingisugust igatsust. Või armastust. Või ükskõik mida ükskõik kelle suhtes. Aga ma ei tunne. Mul on ükskõik. Andke andeks, et ma ei räägi msn-is ja ei vasta kirjadele. Ma ei suuda ennast kokku võtta. Sest mul puudub tahtmine. Vajadus. Kui sa ei taha olemas olla, siis sa ei suuda tegeleda selliste asjadega, nagu sõprus või armastus.
Ja ma saatsin oma ülemusele sõnumi, et ma ei tunne ennast hästi. Ja ma nutsin. Ja vihkasin ennast. Ja ma võtsin köögist suure noa. Tõin enda tuppa. Panin enda voodi peale, enda ette. Ja istusin ning vaatasin sellega tõtt. Vajutasin selle endale vastu keha.
Ja sain aru, et midagi peaks muutuma. Otsustasin, et ilmselt peaksin projekti lõpetama ja koju minema. Haiglasse või koju või koju haiglasse. Ja see otsustamine tõi mind veidi tagasi. Kuskile maailma. Reaalsusesse.
Elu läbi valu.
Õhtul, valu tuimestamiseks, otsustasin kainelt ja reaalselt alkoholi tarbida. Sest see aitab. Piisavas koguses viina või mõnda muud kanget alkoholi. Valu kaob ning Mina muutub jälle aktiivseks, toredaks ning suhtlemisaltiks inimeseks. Kes meeldib inimestele, kes on lõbus, rõõmus, sarkastiline, naljakas, armas. Mina meeldib mulle endale ning teistele pluss ei tunne valu.
Teisel õhtul tegin sama, sama kainelt ja planeeritult. Täna õhtul tarbin alkoholi valu tuimestamiseks. Jõin, tarbisin. Ühel hetkel aga jõudsin enese elu vihkamiseni. Kui alandav ja masendav on suuta elust ja õhtutest läbi minna ainult niimodi. Olla võimeline inimestega suhtlema alkoholi tarbinult. Olla võimeline olema armastav ja hooliv... Ja mu depressiivsus tegi hüppe edasi. Ma mitte ainult ei vigastanud ennast, vaid tegin seda esimest korda noaga. Kaks korda. Tuimalt ja hoolimatult.
Kui teadmatus ja põhimõtted ei sobi kokku.
Ma tahaksin karjuda, et ma ei tea mida teha. Ma olen tahtnud seda karjuda juba kuu aega, ja mitte keegi ei ole osanud mind efektiivselt aidata. Sest kaastundest või sõnadest, et ära tee nii, ei piisa. Ja põhimõte ütleb, et ma ei loobu. Ma ei taha loobuda. Ma ei ole loobuja. Isegi kui mul endal on täiesti ükskõik olen ma juba nii paljude inimeste mõtetes näinud seda mõtet - mida inimesed arvaksid, mida inimesed ütleksid... Ole tugev, pea vastu... Jah. Jah.
Võibolla edukus ja stabiilsus võib ka tappa.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
4 kommentaari:
Tere Karin,
Mulle tundub, et sa oled elanud nii, nagu kõik on öelnud, et see teeb õnnelikuks ja samas oled pettunud, sest ometi sa ei ole õnnelik ?
Mõtle natukene järgi - Kas sa ikka tegeled sellega, millega sa Tegelikult tegeleda tahad, mitte ei tee seda, mida kõik teised on öelnud ja arvanud, et see ongi ju see mida heaks enesetundeks vaja on. Õnn ei ole see, mida Ema või sõbrad sulle räägivad. Õnn on see, millega tegeledes sa Ise end õnnelikuna tunned. Samuti On väga suur ja oluline oskus oma Õnn ka ära tunda, sest õnn sulle ise tere ei ütle - tere, mina olen sinu õnn...
Kui sa oled välja mõelnud, mis on sinu tõeline tahe ja asi/tegevus mis sind tõesti rohkem õnnelikuks teeb, siis pane see omale ka eesmärgiks ja hakka sellepoole püüdlema. Elule alla andmine pole kindlasti lahendus. Tööta parem OMA õnne poole. Ja kui sa pole ikka päris kindel, mis see täpselt olla võiks, siis hakka järjest erinevaid tegevusi proovima. Sul ei ole mingeid kohustusi ja piiranguid - sul oled eelkõige Sina ise ning sa saad ISE oma tegevusi suunata, mitte keegi teine.
On ilmselge see, et see välismaa projekt, ei ole see, mida sa tegelikult teha ihkad, isegi, kui sulle tegelikult ju mõnes mõttes see projekt meeldib, siis keda sa sellega petad. Ise ennast. Ja ära karda seda pooleli jätta näiteks kartes, et keegi sõpradest või lähedastest arvab sinust sellepärast halvasti. Ei arva. Kes arvab, see pole ka mingi sõber. Sõbrad Mõistavad sõpru alati ning toetavad alati.
Samuti oluline tegevus on luua oma elule väärtusi, mis panevad sind pingutama homse päeva nimel. Aga ennem tuleb selgeks mõelda mis on sinu tõelised väärtused. Pead olema 100% kindel, et sa ei hakka tegelema nende väärtuste kogumisega, mida Teised on öelnud, et see ongi õnn, muidu leiad ühel hetkel Veel õnnetunumana.
Muide, üks väga oluline selline väärtus on sinu Sõbrad. Sinu sõbrad kelle sa oled kaugele eestisse maha jätnud ning kes sind endiselt armastavad ja igatsevad. Sa ei kujuta ette, milline tahmine on tulla ja sind praegu tagasi koju tuua ja näidata, kui palju asju on tegelikult veel elus võimalik huvitavalt teha.
Proovi mõelda asjadele, mis teevad sind õnnelikumaks, mitte asjadele, mis teevad sind õnnetumaks.
Reaalsus on see, et sinu eest keegi otsutada ei saa, kuid nõu anda saavad paljud. Kas sa seda kuulda võtad, jääb sinu ostustada. Igatahes loodan, et Leiad siit kirjutisest mõne mõtte, mis võiks olla vääriks natukene pingutust ning mitte enesele liigategemist.
Sinu sõber,
--
ps, kui sa vahel tunned et nüüd on täielikult kõigest kopp ees, siis sa ei kujuta ette kui suurepärane koht on jõusaal. Lähed ja tegeled iseendaga niikaua kuni võhm on ikka Täiesti otsas. Täiesti otsas! Pärast tuleb üli magus uni ning järgmine päev on juba päike palju palju ilusam :) Mina selle kunagi sellisena avastasin ning paarkorda aastas käin ja elan seal end täielikult välja. Põhjani kohe.
Ilusad sõnad eelmises tekstis. Samas mina ntx võin öelda, et ma olen teinud seda, mida ma olen tahtnud. Viimane asi, mida olen järginud, on teiste arvamus. Mul on nii head sõbrad, kes kunagi ei ütle ega suuna mind. Lihtsalt toetavad. Sama on vanematega. Et siis teen täpselt seda, mida tahan. 1,5 aastat olen olnud nö omaenda peremees. Tööga olen 100% rahul, sõpradega ka. Ometi, ometi olen ma õnnetu - ja sugugi mitte vähe. Mul puudub väiksemgi tahe end nö tegevusega tuimestada (jõusaal vms) Mul on vaba aeg, ma võiks sellega teha mida iganes. Isegi mõtteid on. Mida ple, on tahtmine ja soov. On ainult üks suur ja lõputu tühjus ja tundetus. Mul on nii mõnigi selline loominguline mõte/projekt peas küpsemas, aga ma ei leia endast seda jõudu-tahet, sellega tegeleda. Isegi siis, kui ma tean, et see pakuks mulle rahuldust. Vähemalt see pakkus mulle rahuldust, kui olin veel nö normaalsem. Jah, see periood olen olnud üksi - lahkuminek üle aasta tagasi. Jah, ma olen selle enda jaoks laias laastus selgeks mõelnud ja ammu juba arusaamisel, et sealt ei ole ega tule kunagi midagi - üldse on veider, et kunagi oli midagi. Ma küll vahest näen teda unes...kuid see on ka kõik. Ma ei taha ammu enam teda nö tagasi. Ma tean ja usun, et sellest ei tule midagi. Ometi... ometi ei ole ma rahul...ja ometi ma olen rahul. Ma olen rahul kõig sellega, mis mul on, kuid samamoodi, nagu ma tean, et olen rahul sellega, mis mul on - tean,et on midagi, mida mul ple ja mis on muutnud mu selliseks nagu olen.
Mnjah. Kõige sellega tahan öelda vaid seda, et psühholoogid on inimestele, kellel on soov ja tahe end aidata. Minul ntx seda ple ja ma ei usu ka hetkekski psühholoogidesse. Olen liialt palju enda asju mõelnud, et nö inimene tänavalt võiks öelda, mis on minu õnne saladus. Ja kui ta ka seda ütleb, siis mis kasu on sellest,kui puudub vähimgi jõud/tahe, seda elluviia.
Ma usun pigem sellesse, et see on periood, mis möödub ning seda ei ole võimalik (tulemuslikult) tehislikult kuidai lühendada. See tuleb lihtsalt läbi põdeda ja ära kannatada. Sama nagu palavikuga - kui see veidi tõusnud on, siis muidugi võib panna kohe tableti keele alla ja lasta keemial teha oma töö. palavik kaob, aga kas ka sellest viirus/haigus, mis selle põhjustas? Teine asi millesse ma usun ja loodan on see, et minu nö tühjuse ja tundetuse saab "ravida" vaid uus armastus. Mõne aja jooksul võid seda tõesti vaigistada jõusaalis, sõpradega olles jms. Aga at the end of the day - on asi ikkagi selles, et porgandit süües ei vähenda isu shokolaadi vastu. Olgu porgand kui tahes tervislik. nagu hambaarstil. Alguses on valutav hammas -sealt puuritakse välja haiguskolle (eelmine suhe). See võtab aega ning on valus. Alles jääb auk. Selle võib jätta täitmata, aga miskipärast pannakse sinna plomm. Loomulikult ei ole see esialgu sama hea kui nö õige hammas - kuid ajapikku see vahe kaob ja oled õnnelik, et tühja auku täidab uus täidis, mis laseb sul rahus elada ja elu nautida. Ning ühel päeval ei olegi enam vahet, kas on plomm v oma hammas :) just seda aega ma ootan ja unistan sellest ;)
Aitäh mõlemale!
Tere Karin,
Ma ei teagi nagu kust täpselt alustada... tean, et meie kõigi lood on erinevad ja kuid siin on minu lugu. Sa ei ole üksi. Enesetapuga olen elus kokku puutunud paar korda. Esimest korda väga noores eas väga sarnaselt sinu viimasele sissekandele. Põhjused olid mitmed ja suht segased. Teinekord ja juba veidi tõsisemalt olin 16 kui lõpetasin oma esimese suhte. Ängistus minus oli võimas. Ma ei tundnud midagi mitte millegi ega kellegi vastu ja lõputu nutmine oli kui rohi tuletamaks meelde et ikka veel eksisteerin. Lõpuks üritasin omal veenid läbi lõigata. See mul päris ei õnnestunud, kuid samas sain tunda mingit tunnet. See oli küll füüsiline kuid siiski. Õnneks otsisin endale abi suht kiiresti ja poole aastase anti-depresantide kuuri all olin suht jalul tagasi. Seda kuni oma järgmise suhte laiali lendamiseni. Kuid tol korral olin juba targem ja läksin kohe profesionaalset abi otsima. Kuid ega seegi kerge polnud. Samas tol korral ma enam oma elu võta ei tahtnud ja täna tean, et ei taha seda kunagi teha kuna ma olen lihtsalt liiga nõrk et seda teha. Ja viimsel korral oli mul ka väike kaitse ingel, kelle nimi oli Karin. Aitähh sulle! Ja sa ütlesid mulle tol korral kuidas ma suudan, ilma sõpradeta nagu Sina ei suudagi... Ma loodan, et sinu elu teel on see vinger suss kes asjad paika paneb! Armatan sind väga!
Postita kommentaar