I don't know who I am and where I come from
I don't know what I want and how I feel
I don't know what to do and what to need
I don't know myself

And yet I go and go, like everybody else
sometimes waking up in my room and not understanding
how I got here and what I do here
or not being able to concentrate
to even look
my body is still here, but I am not
not breathing
and it's just a rollercoaster
where I sit with eyes closed.

I pick up a fight
to get rid of You
or to get rid of this feeling
irritability, anxiousity
Go, go, just go!
Leave, before I scream for you to leave
Cause I cannot stand to be close
to be opened

to be loved.
Like You love me.

You touched my heart, but I am still broken
and my heart is so closed
my pain is pushing me to hurt you
but I love you

I always ask them to take me away
Please, take me away
They never do
But I think, if they would, I would still run away
Perhaps
I cannot live
without pain.

Ega paremaks ei lähe. Postitused. Draama pelguritel ei tasu lugema hakatagi. Ohheid ja ahheid pole mõtet kuuldavale lasta. Sest minu tunded on minu tunded.

Tundetu pläma. Ma käisin oma uue psühholoogi juures. Ta ei tahtnud uskuda, et minusugusel 'edukal ja stabiilsel' inimesel saaks olla mingisuguseid probleeme. Valusad mälestused, aga praegu on ju kõik hästi? Jah. Kõik on hästi. Jah.
Astusin uksest välja ja nutsin kogu tee tagasi koju. Kui ma seal olles tundsin ennast nii halvasti, kui vähegi võimalik... Tahtsin vaikselt öelda, et ma tunnen ennast kohutavalt... Aga tema aina rääkis ja rääkis... Elu oli ilus ja selge... Pani kirja uue aja 10 päeva järgi. 10 päeva. Ja ma tahtsin küsida, et mida ma nüüd peaksin tegema? Tunni aja pärast? Täna õhtul? Homme? Aga siis olin ma juba väljas, sõnagi ütlemata, kõigest naeratada üritava näoga kaasa noogutades. Jah. Jah.

Tulin koju. Panin selga Tomas'i pidzaama, jalga fliisist sokid ja võtsin kaissu Kretetseki. Ja ei tasu mulle rääkida, et mu tunded on põhjustatud igatsusest oma poiss-sõbra järgi. Oleks see nii. Oleks, et ma tunneks mingisugust igatsust. Või armastust. Või ükskõik mida ükskõik kelle suhtes. Aga ma ei tunne. Mul on ükskõik. Andke andeks, et ma ei räägi msn-is ja ei vasta kirjadele. Ma ei suuda ennast kokku võtta. Sest mul puudub tahtmine. Vajadus. Kui sa ei taha olemas olla, siis sa ei suuda tegeleda selliste asjadega, nagu sõprus või armastus.
Ja ma saatsin oma ülemusele sõnumi, et ma ei tunne ennast hästi. Ja ma nutsin. Ja vihkasin ennast. Ja ma võtsin köögist suure noa. Tõin enda tuppa. Panin enda voodi peale, enda ette. Ja istusin ning vaatasin sellega tõtt. Vajutasin selle endale vastu keha.
Ja sain aru, et midagi peaks muutuma. Otsustasin, et ilmselt peaksin projekti lõpetama ja koju minema. Haiglasse või koju või koju haiglasse. Ja see otsustamine tõi mind veidi tagasi. Kuskile maailma. Reaalsusesse.
Elu läbi valu.
Õhtul, valu tuimestamiseks, otsustasin kainelt ja reaalselt alkoholi tarbida. Sest see aitab. Piisavas koguses viina või mõnda muud kanget alkoholi. Valu kaob ning Mina muutub jälle aktiivseks, toredaks ning suhtlemisaltiks inimeseks. Kes meeldib inimestele, kes on lõbus, rõõmus, sarkastiline, naljakas, armas. Mina meeldib mulle endale ning teistele pluss ei tunne valu.
Teisel õhtul tegin sama, sama kainelt ja planeeritult. Täna õhtul tarbin alkoholi valu tuimestamiseks. Jõin, tarbisin. Ühel hetkel aga jõudsin enese elu vihkamiseni. Kui alandav ja masendav on suuta elust ja õhtutest läbi minna ainult niimodi. Olla võimeline inimestega suhtlema alkoholi tarbinult. Olla võimeline olema armastav ja hooliv... Ja mu depressiivsus tegi hüppe edasi. Ma mitte ainult ei vigastanud ennast, vaid tegin seda esimest korda noaga. Kaks korda. Tuimalt ja hoolimatult.

Kui teadmatus ja põhimõtted ei sobi kokku.
Ma tahaksin karjuda, et ma ei tea mida teha. Ma olen tahtnud seda karjuda juba kuu aega, ja mitte keegi ei ole osanud mind efektiivselt aidata. Sest kaastundest või sõnadest, et ära tee nii, ei piisa. Ja põhimõte ütleb, et ma ei loobu. Ma ei taha loobuda. Ma ei ole loobuja. Isegi kui mul endal on täiesti ükskõik olen ma juba nii paljude inimeste mõtetes näinud seda mõtet - mida inimesed arvaksid, mida inimesed ütleksid... Ole tugev, pea vastu... Jah. Jah.
Võibolla edukus ja stabiilsus võib ka tappa.