Vesi voolab ja muusika mängib. Kass vaatab küünalt ja mina vaatan kassi. Ja muusika muudab kõik teiseks. Keel ja sõnad, mis kuskile jõuavad. Midagi muudavad. Tõstavad ja langetavad. Hääled, helid, minemine. Hetke rahu.

Eelarvamused ja eelarvamustevaba üllatumine. Tunded ja tahtmised, mis kokku ei sobi. Kired, mis elusid rikkuda püüavad. Vabaduse all ja üleval olek. Kõige all ja kõige peal. Lumehelbed, mis naerma ajavad. Kass, kes lumele joonistatud sai. Teel tagasi. Vihad ja solvumised ja ajutine ükskõiksus. Unenäod, mida muuta tahaks. Mida näha ei tahaks. Kartused, millest loobuda tahaks. Teod, mida tagasi võtta tahaks. Kui kaugele võib vahel minna, langeda, kukkuda kolinaga kõikide ees. Näha teiste nägudes väljaütlemata sõnu ja mõistmatust. Valu, mis liiga kiiresti tuleb. Energia, mis liiga kiiresti tuleb. Vahelduv teadmatus järgmise hetke olemuses.

Teod, mis tagasi vaadates ilusad näivad. Armastus, mille olemasolu nii selgeks on muutunud. Punased roosid vaasis. Kaardid aknalaual. Shokolaadid kapil. Ise tehtud, ise saadetud olulised meelespidamised. Aitäh, aitäh!

Sellel kuul juhtus minu elus ime. Võibolla mitte esimene, aga üks esimesi, mida märkasin. Ja see oli ilus. Imeline ja ilus.

Palun anna mulle pool oma unenägu, mille magades sa leidsid;

See on koht, kuhu tulevad armastajad. Kuhu nad tulevad kas lahku minema või kust nad lahkuvad ühist last oodates. See on koht, kus sünnivad algused ja lõpud. Kuid vahel on tühjus suurem kui sõnad. Vahel on tühjus nii suur, et seda pole täis mitte ainult keha ja kahetsus ja süütunne, vaid terve ruum kumab vastu sellest suurest tühjusest. Helekollased lambid ja aurav tee ja täiuslik tuba kõrvalisel vaiksel tänaval. Ääretu kurbus kellegi silmis ning ääretu tühjus kellegi teise silmis. Miks? Ma ei tea. Aga, aga... Ei.

Palun anna mulle pool mida unes nägid, mida padja alla peitsid;

Viha kobrutas temast üle kui metsik laine. Kõik see ääretu lõputu külmus, mis pidevalt talle otsa vaatas, temast mööda vaatas, temalt pilgu ära pööras. Kuidas tahtis ta näha midagi sooja, elavat, sügavat, tundelist. Pigistada see välja sellest surnud kestast. Tõugata teine oma sõnadega nii sügavale, et näha oleks kasvõi valu. Parem kui mittemiski. Metsistunud pilguga haaras ta teisel kätest, surus oma näo teise näo vastu ning hoidis seda seal, samal ajal oma sõnadega, ühe selge lausega torgates teisele nuga sügavale sügavale südamesse.

Palun anna mulle pool, sest et minu jagu sinu unenäost on pool;

Võpatus oli nii suur, et seda oli raske märgata. Krõks, mis murdis. Miski, mis pidevalt oli koos püsinud, üht või teist moodi, murdus. Ta peaaegu oli võimeline tundma seda enda sees. Kuidas süda murdus. Ja valu vajus tühjuseks. Hirmuks ja tühjuseks. Raskuseks, mis õhu voolamise peatas. Need sõnad. See pilk. Ikka veel mälus, aga omamoodi kadunud. Ning õhk ei olnud seesama, see ei jõudnud enam temani. Suu lahti üritas ta saada õhku endasse, aga see ei õnnestunud. Keha kui haihtuv olemus. Jalad, mis minutitega krampi läksid. Käed, mida enam liigutada ei saanud. Silmad ja suu, mis tõmblesid koledalt lumivalges näos. Kuivad huuled aplalt õhku ahmida üritades. Külmus, mis haaras keha endasse. Tule, tule, tule...

Palun anna mulle pool, siis su unenäost kaob minu näotu pool;

Tema eest oleks ta võinud anda oma elu. Tema eest. Hoida teda ja tuua ta tagasi. Anda kõik, et see hetk olematuks muuta. Suruda nuga talle kätte, et teda kaitsta. Istuda toolil ja valvata ust. Mitte magada öösiti.
Tuua talle hommikueine voodisse. Viia ta ilusatesse restoranidesse ja hubastesse kohvikutesse. Osta talle õhtul töölt koju tulles lilli. Hoida teda soojas, vaadata et ta sõiduteel auto ette ei jookseks. Kallistada teda, sest talle meeldib olla kallistatud. Juua temaga kakaod, sest talle maitseb kakao. Kuulata temaga Lene Marlini, sest talle meeldib Lene. Teha talle pai. Palju paisid. Hoida tal käest. Vaadata teda. Nuusutada tema juukseid. Puudutada tema huuli.
Lõputult palju asju.

Ja karu, õigemini Mõmmik ütles talle, et palun ära jäta teda. Mitte keegi teine. Muidugi mitte, kallis Mõmmik. Miks ma peaksingi? Kuidas ma saaksingi. Miks tahaksingi?
Vastupidi. Tahan olla ja teha ja anda sama. Ja veel palju, palju rohkem. Sest seda ütleb ja käsib ja palub ja tahab mu süda. See on, mida soovin.

Täiuslikkus....

Is it getting better?
Or do you feel the same?
Will it make it easier on you now?
You got someone to blame
You say
One love
One life
When it's one need
In the night
One love
We get to share it
Leaves you baby if you
Don't care for it

Did I disappoint you?
Or leave a bad taste in your mouth?
You act like you never had love
And you want me to go without
Well it's
Too late
Tonight
To drag the past out into the light
We're one, but we're not the same
We get to
carry each other
carry each other
One

Have you come here for forgiveness?
Have you come to raise the dead?
Have you come here to play Jesus?
To the lepers in your head
Did I ask too much?
More than a lot.
You gave me nothing,
Now it's all I got
We're one
But we're not the same
See we
Hurt each other
Then we do it again
You say
Love is a temple
Love a higher law
Love is a temple
Love is a higher law
You ask me to enter
But then you make me crawl
And I can't keep holding on
To what you got
When all you've got is hurt

One love
One blood
One life
You got to do what you should
One life
With each other
Sisters
Brothers
One life
But we're not the same
We get to
Carry each other
Carry each other

Võibolla ei olegi armastus midagi enamat, kui esmakordne hinge sidumine kellegagi, kellele oma hinge usaldad. Pärast seda, pärast seda on otsus tehtud, valik langetatud, ja sellest ümber ei saa. Mine kuhu poole tahad. Seepärast ongi inimesed katki, et nad arvavad, et saab. Et saab uuega, teisiti, paremini. Aga ei saa. Kui ükskord hing on antud siis rohkem anda pole. Ise ära tundmata, aru saamata ning isegi mitte mäletamata. Armastus ammu kustunud, mälestus ammu kustunud, üsna vahel, harva, tuleb kuskilt kaugelt esile tuli ja hõõguv puudutus seotud hingest. Kellegagi. Kes ammu juba oma pooliku hinge kellegile uuele anda püüdnud on. Nagu enamus. Aga kõik on katki, inimesed, hinged, elud. Sest see üks, esimene ja õige seotus oli nii ammu, et seda peaaegu enam ei mäletagi. Kui keegi armastas veel nii palju, et ükskõik mis ei oleks seda peatanud. Välja arvatud sinu minema jalutamine.
Sest see olin mina. See, kes naeris ja minema kõndis. Mitte keegi teine, minu hirmuunenägudes. See, kes vahel, aegajalt, mõndadel õhtutel siiani hõõgub. Teadmises. Muidugi teadmises. Mis see võiks olla. Tülid ja põlgused ja valu. Sellegipoolest ma hõõgun! Hõõgun sulle. Aastaid. Vahetevahel.
Sa oled vahel minu Ross. Ja ma olen vahel sinu Rachel. Ja vahetevahel sellest piisab. Vahetevahel tahaks ma kirjutada ja öelda... Mida? Et kunagi, sinu teadmata, said sa ka minu südame. Võibolla see ei tähenda. Ja ei peagi. Ja nagu sa kunagi ütlesid, ühel päeval tuled sa minu juurde seda ühte võimalust paluma. Ja siis ma seda sulle ei anna. Ja me mõlemad teame, et see on nii. Sest inimesed lähevad edasi. Püüavad olla ja armastada ja elada. Ja see õnnestub. Välja arvatud mõnel harval õhtul.
Aitäh selle laulu eest. Aitäh selle tantsu eest. Aitäh kõige eest.

minu pildid...

Photobucket Album