Sellel kuul juhtus minu elus ime. Võibolla mitte esimene, aga üks esimesi, mida märkasin. Ja see oli ilus. Imeline ja ilus.

Palun anna mulle pool oma unenägu, mille magades sa leidsid;

See on koht, kuhu tulevad armastajad. Kuhu nad tulevad kas lahku minema või kust nad lahkuvad ühist last oodates. See on koht, kus sünnivad algused ja lõpud. Kuid vahel on tühjus suurem kui sõnad. Vahel on tühjus nii suur, et seda pole täis mitte ainult keha ja kahetsus ja süütunne, vaid terve ruum kumab vastu sellest suurest tühjusest. Helekollased lambid ja aurav tee ja täiuslik tuba kõrvalisel vaiksel tänaval. Ääretu kurbus kellegi silmis ning ääretu tühjus kellegi teise silmis. Miks? Ma ei tea. Aga, aga... Ei.

Palun anna mulle pool mida unes nägid, mida padja alla peitsid;

Viha kobrutas temast üle kui metsik laine. Kõik see ääretu lõputu külmus, mis pidevalt talle otsa vaatas, temast mööda vaatas, temalt pilgu ära pööras. Kuidas tahtis ta näha midagi sooja, elavat, sügavat, tundelist. Pigistada see välja sellest surnud kestast. Tõugata teine oma sõnadega nii sügavale, et näha oleks kasvõi valu. Parem kui mittemiski. Metsistunud pilguga haaras ta teisel kätest, surus oma näo teise näo vastu ning hoidis seda seal, samal ajal oma sõnadega, ühe selge lausega torgates teisele nuga sügavale sügavale südamesse.

Palun anna mulle pool, sest et minu jagu sinu unenäost on pool;

Võpatus oli nii suur, et seda oli raske märgata. Krõks, mis murdis. Miski, mis pidevalt oli koos püsinud, üht või teist moodi, murdus. Ta peaaegu oli võimeline tundma seda enda sees. Kuidas süda murdus. Ja valu vajus tühjuseks. Hirmuks ja tühjuseks. Raskuseks, mis õhu voolamise peatas. Need sõnad. See pilk. Ikka veel mälus, aga omamoodi kadunud. Ning õhk ei olnud seesama, see ei jõudnud enam temani. Suu lahti üritas ta saada õhku endasse, aga see ei õnnestunud. Keha kui haihtuv olemus. Jalad, mis minutitega krampi läksid. Käed, mida enam liigutada ei saanud. Silmad ja suu, mis tõmblesid koledalt lumivalges näos. Kuivad huuled aplalt õhku ahmida üritades. Külmus, mis haaras keha endasse. Tule, tule, tule...

Palun anna mulle pool, siis su unenäost kaob minu näotu pool;

Tema eest oleks ta võinud anda oma elu. Tema eest. Hoida teda ja tuua ta tagasi. Anda kõik, et see hetk olematuks muuta. Suruda nuga talle kätte, et teda kaitsta. Istuda toolil ja valvata ust. Mitte magada öösiti.
Tuua talle hommikueine voodisse. Viia ta ilusatesse restoranidesse ja hubastesse kohvikutesse. Osta talle õhtul töölt koju tulles lilli. Hoida teda soojas, vaadata et ta sõiduteel auto ette ei jookseks. Kallistada teda, sest talle meeldib olla kallistatud. Juua temaga kakaod, sest talle maitseb kakao. Kuulata temaga Lene Marlini, sest talle meeldib Lene. Teha talle pai. Palju paisid. Hoida tal käest. Vaadata teda. Nuusutada tema juukseid. Puudutada tema huuli.
Lõputult palju asju.

Ja karu, õigemini Mõmmik ütles talle, et palun ära jäta teda. Mitte keegi teine. Muidugi mitte, kallis Mõmmik. Miks ma peaksingi? Kuidas ma saaksingi. Miks tahaksingi?
Vastupidi. Tahan olla ja teha ja anda sama. Ja veel palju, palju rohkem. Sest seda ütleb ja käsib ja palub ja tahab mu süda. See on, mida soovin.