Täiuslikkus....

Is it getting better?
Or do you feel the same?
Will it make it easier on you now?
You got someone to blame
You say
One love
One life
When it's one need
In the night
One love
We get to share it
Leaves you baby if you
Don't care for it

Did I disappoint you?
Or leave a bad taste in your mouth?
You act like you never had love
And you want me to go without
Well it's
Too late
Tonight
To drag the past out into the light
We're one, but we're not the same
We get to
carry each other
carry each other
One

Have you come here for forgiveness?
Have you come to raise the dead?
Have you come here to play Jesus?
To the lepers in your head
Did I ask too much?
More than a lot.
You gave me nothing,
Now it's all I got
We're one
But we're not the same
See we
Hurt each other
Then we do it again
You say
Love is a temple
Love a higher law
Love is a temple
Love is a higher law
You ask me to enter
But then you make me crawl
And I can't keep holding on
To what you got
When all you've got is hurt

One love
One blood
One life
You got to do what you should
One life
With each other
Sisters
Brothers
One life
But we're not the same
We get to
Carry each other
Carry each other

Võibolla ei olegi armastus midagi enamat, kui esmakordne hinge sidumine kellegagi, kellele oma hinge usaldad. Pärast seda, pärast seda on otsus tehtud, valik langetatud, ja sellest ümber ei saa. Mine kuhu poole tahad. Seepärast ongi inimesed katki, et nad arvavad, et saab. Et saab uuega, teisiti, paremini. Aga ei saa. Kui ükskord hing on antud siis rohkem anda pole. Ise ära tundmata, aru saamata ning isegi mitte mäletamata. Armastus ammu kustunud, mälestus ammu kustunud, üsna vahel, harva, tuleb kuskilt kaugelt esile tuli ja hõõguv puudutus seotud hingest. Kellegagi. Kes ammu juba oma pooliku hinge kellegile uuele anda püüdnud on. Nagu enamus. Aga kõik on katki, inimesed, hinged, elud. Sest see üks, esimene ja õige seotus oli nii ammu, et seda peaaegu enam ei mäletagi. Kui keegi armastas veel nii palju, et ükskõik mis ei oleks seda peatanud. Välja arvatud sinu minema jalutamine.
Sest see olin mina. See, kes naeris ja minema kõndis. Mitte keegi teine, minu hirmuunenägudes. See, kes vahel, aegajalt, mõndadel õhtutel siiani hõõgub. Teadmises. Muidugi teadmises. Mis see võiks olla. Tülid ja põlgused ja valu. Sellegipoolest ma hõõgun! Hõõgun sulle. Aastaid. Vahetevahel.
Sa oled vahel minu Ross. Ja ma olen vahel sinu Rachel. Ja vahetevahel sellest piisab. Vahetevahel tahaks ma kirjutada ja öelda... Mida? Et kunagi, sinu teadmata, said sa ka minu südame. Võibolla see ei tähenda. Ja ei peagi. Ja nagu sa kunagi ütlesid, ühel päeval tuled sa minu juurde seda ühte võimalust paluma. Ja siis ma seda sulle ei anna. Ja me mõlemad teame, et see on nii. Sest inimesed lähevad edasi. Püüavad olla ja armastada ja elada. Ja see õnnestub. Välja arvatud mõnel harval õhtul.
Aitäh selle laulu eest. Aitäh selle tantsu eest. Aitäh kõige eest.