Õrn. Õrn nagu klaas. Habras, läbipaistev, peegelduv.
Ma olen Sinu nägu. Sinu nägu ka. Igaühe nägu, kes minust möödub. Igaühe hoiak, nägu, liigutus. Ma liigun koos teiega ja seisatan koos teiega. Tundes, nagu keegi jälgiks mind. Teeks mind järele. Püüaks olla mina. Samas sügavamalt mõtlemata, mis on see Mina. Kes Ma Olen. Ja veel vähem, pea mitte üldse juurdlemata Mida Ma Siin Teen.
Kas sa nägid seal kedagi? Mulle tundus, justkui keegi liikus seal. Pea samal ajal, kui ma isegi. Keegi kõndis mu varjus. Keegi peegeldus aknaklaasilt. Keegi hingas mu kõrval. See olen Mina. Klaas. Varjude vari, peegelduste kuma. Matkides. Leides üles selle must-valge, mida sa endas tihti ei märkagi. Leides üles su koledaimad soovid ja soojemad tunded. Leides üles sinu hirmu.
See teine reaalsus on alati sinuga. Keegi, keda sa ei näe ja vahel ei aimagi. See keegi teisel pool seina, teisel pool klaasi, teisel pool. Sina ja ometi keegi teine. Hirmutav ja igatsetav. Tule mu juurde – mine minema.
See ongi tema, kelle puudutust tunnen pannes käe vastu klaasi. Rebestades ennast klaasiga. Vaadates peeglisse, sügavale enda silmadesse ja otsida seda, kes on teisel pool. Kes on teisel pool. Kes tahab surra, tappa, mõrvata, vigastada. Ja kes tunneb kõikehõlmavat vabadust värviliste lehtede ja möllava tuule käes. Klaaskast minu kõrval, minu ümber, minu sees. Nii õrn puudutus.

Meelega. Mina sündisin, et sind närvi ajada oma vigadega. Ma sündisin selleks, et meelega sind häirida. Sellega, et liiga kergesti nutma hakkan. Sellega, et liiga kergesti solvun. Sellega, et liiga kergesti muretsema hakkan. Sellega, et laisk ja lohakas olen. Sellega, et pidevalt sinu jaoks tähtsad asjad tegemata unustan. Sellega, et alati valel ajal midagi valet ütlen ning õigel ajal ütlemata jätan. Sellega, et aegajalt ebaõnnestun. Sellega, et aegajalt toetust vajan. Sellega, et aegajalt abi palun. Sellega, et endal haiguseid ette kujutan. Sellega, et väsinud olen. Sellega, et olen vale.
Valed näod, valed kehakujud, valed sõnad, valed tegevused. Vale ongi minu eesnimi. Ja vale olen ma Meelega. Kõik ainult selleks, et sind näägutamas kuulda. Et sa saaksid uuesti ja uuesti mu kallal võtta.
Hirmuvalitsus. Kus reeglid puuduvad. Sest alati võib midagi uut olla vale, midagi halba juurde tekkinud. Miks sa laiskled seal, miks sa midagi ei tee, miks sa välja ei lähe, miks sa välja lähed, miks sa seda ei teinud, miks sa seda tegid. Ole nüüd sõbralikum, naerata nüüd rohkem.
MINU MURED JA HIRMUD ON PÄRIS. NAD ON OLEMAS. NAD ON MINU SEES JA SÖÖVAD MIND. MIKS MA PEAN ENNAST PIDEVALT TÕESTAMA? MIKS PEAN MA PIDEVALT OOTAMA SINULT ÜHTE HEAD SÕNA? ET MINUS ON KA MIDAGI HEAD, MIDAGI ILUSAT. MITTE ET MA PIDEVALT OLEN JA TEENGI VIGU, VALESID, SINU JAOKS EBAMEELDIVAID ASJU. ET MA OLENGI MEELEGA VALE.

Blues

Ta laulab magusalt-kurblikku meloodiat
Sellel viimasel vankrisõidul
Sellel igavikulisel minemisel
Läbi mustavate metsade, üle kärestikuliste jõgede
Ta laulab – kiunub ja karjub ja sosistab
Hällitab ja kannab sind nendel helidel
Et sa ärkaks ja märkaks ning uinuks, kuid siiski
Oleks pidevalt mustjas udus, kus kõlab muusika
See viimase tee viis.
Ja ta on seda teed käinud nii palju, liiga palju
Et ta isegi enam ei mäleta, millal käis seal esimesi kordi.
Temale polegi see enam tee, vaid pidev liikumine
Ei karistus ega õnn
Nagu elugi, kus selline ei oma tähtsust
Ning mets nende ümber mühiseb nii valjult.
Suitsune hämarus hoiab neid endas
Kaks minejat
Läbi oma teadvuse udu
Unenäolise oleviku
Sinna, kuhu tee neid viib
Ning magus-valus kaunidus
Helid elu sisemusest
On ainus, mis tuimestab üksinduse valu.