Blues

Ta laulab magusalt-kurblikku meloodiat
Sellel viimasel vankrisõidul
Sellel igavikulisel minemisel
Läbi mustavate metsade, üle kärestikuliste jõgede
Ta laulab – kiunub ja karjub ja sosistab
Hällitab ja kannab sind nendel helidel
Et sa ärkaks ja märkaks ning uinuks, kuid siiski
Oleks pidevalt mustjas udus, kus kõlab muusika
See viimase tee viis.
Ja ta on seda teed käinud nii palju, liiga palju
Et ta isegi enam ei mäleta, millal käis seal esimesi kordi.
Temale polegi see enam tee, vaid pidev liikumine
Ei karistus ega õnn
Nagu elugi, kus selline ei oma tähtsust
Ning mets nende ümber mühiseb nii valjult.
Suitsune hämarus hoiab neid endas
Kaks minejat
Läbi oma teadvuse udu
Unenäolise oleviku
Sinna, kuhu tee neid viib
Ning magus-valus kaunidus
Helid elu sisemusest
On ainus, mis tuimestab üksinduse valu.