Õrn. Õrn nagu klaas. Habras, läbipaistev, peegelduv.
Ma olen Sinu nägu. Sinu nägu ka. Igaühe nägu, kes minust möödub. Igaühe hoiak, nägu, liigutus. Ma liigun koos teiega ja seisatan koos teiega. Tundes, nagu keegi jälgiks mind. Teeks mind järele. Püüaks olla mina. Samas sügavamalt mõtlemata, mis on see Mina. Kes Ma Olen. Ja veel vähem, pea mitte üldse juurdlemata Mida Ma Siin Teen.
Kas sa nägid seal kedagi? Mulle tundus, justkui keegi liikus seal. Pea samal ajal, kui ma isegi. Keegi kõndis mu varjus. Keegi peegeldus aknaklaasilt. Keegi hingas mu kõrval. See olen Mina. Klaas. Varjude vari, peegelduste kuma. Matkides. Leides üles selle must-valge, mida sa endas tihti ei märkagi. Leides üles su koledaimad soovid ja soojemad tunded. Leides üles sinu hirmu.
See teine reaalsus on alati sinuga. Keegi, keda sa ei näe ja vahel ei aimagi. See keegi teisel pool seina, teisel pool klaasi, teisel pool. Sina ja ometi keegi teine. Hirmutav ja igatsetav. Tule mu juurde – mine minema.
See ongi tema, kelle puudutust tunnen pannes käe vastu klaasi. Rebestades ennast klaasiga. Vaadates peeglisse, sügavale enda silmadesse ja otsida seda, kes on teisel pool. Kes on teisel pool. Kes tahab surra, tappa, mõrvata, vigastada. Ja kes tunneb kõikehõlmavat vabadust värviliste lehtede ja möllava tuule käes. Klaaskast minu kõrval, minu ümber, minu sees. Nii õrn puudutus.