Küll ma soovisin, et minu elu oleks nagu ameerika raudtee - kiire, pöörane, lõbus, valus - kõike korraga. Soovisin põleda
ja siis mõtlesin ümber. Elada, valida elu, valida normaalsus. Valida olemasolu.
Aga kas aeg saab kunagi kustutada selle, kes sa oled, kes sa oled olnud, kelleks sa oled saanud, kasvanud?
Kas saab enda seest minema lükata, ära uhada oma katkisuse? Mitte sobivuse?
Kui süüdistuseks on, et ma olen liiga täiuslik, aga ma ise tunnen ennast nii hapra, puruneva, tühjana, siis kuhu edasi minna? Ma ei oska olla teistmoodi. Ma ei oska. Ei oska anda endast vähem. Püüda olla printsessilikum. Nõrgem. Naiselikum.
Tühi lootusetus.
Aga mul on üks imeline väike inimene. Keda armastada. Kes on täiuslik.
Miks siis vajan kaisukaru. Miks tunnen ennast 13-aastasena. Kui see kõik purunes. Kui kõik justkui hävines. Nagu klaas. Kukkus maha. Ei saanud kunagi endiseks. 16 aastat. Juba.
Mida ma peaksin tegema. Et olla olemas.
Pole enam armastust. Pole enam unistusi. Pole kuskile liikuda.
Ja kui ma teaksin, teaksin kindlalt, et Tema, üks Tema on seal teisel pool, siis kas ma läheksin ka sinna? Ära? Võibolla.
Võibolla ongi nii, et õnnetud ei saa kunagi olla õnnelikud. Kõige enam rahulolevad. Ja nii ongi. Rahulolevad. Aga kõik muu, kõik mis on kaotatud, öeldud, tehtud...
Ravimite abil olemas. Teraapia abil olemas. Ratsionaliseeri, otsi põhjendusi, märka positiivset. Aga minu sees, minu hinges ja südames, seal on midagi muud. Seal on alati olnud midagi muud. Tuimestatud, maha surutud või võimendatud. Ikka see sama. Lihtsalt üks tunne. Pidev, minu oma, mina.
Ma ei tea mida ma oleksin pidanud või võinud teisiti teha. Isegi praegu, ei oskaks ma midagi teisiti teha. Ja ikka, elu on kõige parem unenägudes.
Kas nii peabki? Elada selleks, et magada?