PJP

Olen selle valge lehe peale mõelnud pikalt. Tahtnud ja mitte tahtnud. Edasi lükanud. Sinna sisse vajunud. Endast välja sõitnud. Enda sisse kadunud.
Minu Pühendus. Minu pühendus algas nii ammu ning nüüd on sellel ka Pühendus. Pühendus sellele, keda enam pole. Sellele, kes  mind põletas. Puudutas. Mu hinge lennutas. Mulle nii kallile, nii väga kallile inimesele.

Mõned elud peavadki elamata jääma.
Mõned armastused peavadki olemata jääma.
Mõned hinged ei leia iial teineteist.

Kui ma räägiksin ühele võõrale seda lugu, siis see tunduks üsna väheoluline. Lihtsalt üks väike lugu, etapp elus, mis sai otsa. Mis ei omanud endas sellist tähendust, nagu mina sellele omistan. Mis oli lihtsalt üks lühike tulevikuta romanss.

Aga kallis, aga kallim, nii see ju ometi ei olnud. Minu jaoks olid sa rohkem, kui ma iial sõnadesse suutsin panna. Kui ma iial puudutustes suutsin väljendada. Ma ootasin Sind, ma ootasin Sind. Ootasin Sinu tulemisi, ootasin Sinu olemisi, ootasin Sinu naeratusi ja Sinu puudutusi. Sinu sõnad kõlasid Minu hinges täpselt samamoodi, nagu oleksid nad seal aastatuhandeid juba kõlanud. Sinu puudutused kõnetasid minu sügavamaid noote. Ma tundsin Sind enne, kui sa olid mu nahka puudutanud, enne kui sa olid minu läheduses. Ma tundsin Sind pidevalt.

Ühe korra elus olen ma armastanud nii, et armastusel polnud ühtegi takistust, piiret. Ühe korra elus armastasin nii, et lasksin oma armastatu täielikult vabaks. Vabaks ootustest, nõudmistest, kõigest maisest. Armastasin nii, et luges ainult armastus. Armastasin nii, et terve aja lendasin nagu vaba valge lind kõrgel sinises taevas. Ma olin õnnelik, õnnest joovastunud. Ma külastasin enneolematuid kõrguseid. See oli uskumatu täiuslikkus.

Ja see sama tunne, kogemus, oli mu kaaslaseks kõigil päevadel, mil ma juba teadsin, et see ei kordu. Ja ometi hoidsin ma sellest kinni, kui millestki loobumatust. Sest see oligi loobumatu. Oleksid Sa kallis mind kutsunud, oleksin ma tulnud. Ja kui Sa ise soovisid tulla, võtsin ma su vastu ilma kahtluste, kõhkluste ja küsimusteta. Ma poleks suutnud loobuda, ära anda, unustada. Seda tegid Sa ise oma minemistes.

Sa olid selline KIRG, selline JOOVASTUS, selline NAUDING, selline VABADUS, selline ÜHTEKUULUVUS, nagu ma pole mitteiiial tundnud, kallis Mishka.

Mis lugu see on aga ilma puändita? Kallis, sa tõid mind tagasi, sa meelitasid mind, sa kutsusid mind, sa veensid mind iga päev, mitu kuud järjest. Ja ma tulin, Sulle, Sinu pärast, Iseendale, Meile. Tulin, sest Sina kutsusid mind ja andsid mulle lootust, usku. Sina, kellel polnud ei usku ega lootust. Tulin, et teada saada, et Sind enam ei ole. Tulin, et kogeda Sinu kaotust. Tulin, et Sinust ilma jääda veel ja veel ja veelkord. Tulin, et tunda igal Jumala poolt antud päeval, kuidas Sa oled läinud. Tunda, et ei suuda sinuga hüvasti jätta. Tunda, et ma ei ole valmis loobuma. Minna laskma. Et ma ei taha. Et ma ei suuda. Et see on ilmvõimatu. Inimlikult teostamatu.

Kuidas võisid Sa niimodi mind alt vedada? Oma Tüdrukut? Kuidas võisid Sa mind üksi jätta? Kuidas võisid Sa minu unistused ära lõhkuda? Lootuse täiuslikule olemisele?
Kuidas võisid Sa loobuda? Mitte näha, kui Ilus võib vahel olla? Kui Imeline? Kui eriline? Kuidas said sa mitte märgata?
Kes lubas Sul kaduda? Kes lubas Sul surra? Kes lubas Sul lahkuda?

Ma tahaksin, et Sa oleksid kellegi teise oma, et Sa oleksid õnnelik ja elus, et Sa oleksid. Ma tahaksin seda sada miljon korda rohkem, kui teada, et Sa oled maha maetud, kuskil üksikus hauas, üksinda.
Ma tahaksin, et sul oleksid imeilusad lapsed ja imeilus naine, et ma saaksin tunda kurbust ja enesehaletsust ja viha, et ma saaksin loota, et sa vahel ikka tülitsed ja vahel ikka mõtled ka minu peale. Ma tahaksin, et ma võiksin sind vahel kogemata linna peal kohata, öelda Sulle tere ja soovida pärast, et ma oleksin parem välja näinud ja vaimukamalt rääkida osanud. Ma tahaksin, et ma võiksin mõnel eriti kurval õhtul sulle poolpurjuspäi helistada ja küsida, et kuidas Sul läheb, oled Sa õnnelik. Ma tahaksin, et ma võiksin ennast häbistada veel ja veelkord Sinuga kohtudes, rumalalt vaikides, sõnu otsides, naiivselt printsi tegusid oodates ning enda mainet põrmustades.

Viimasel korral küsisid: kas soovin saada kõrvakiilu või hoopis kirglikku suudlust? Mis küsimus see on, kallis? Sa ju tead, et alati, alati, tahtsin ma Sind. Ükskõik, millseid väljundeid Sa ka ei kasutaks.

Nad ei tea, et See laul on Meie laul, kallis, ja need sõnad on Minu sõnad Sulle.

You saw my pain washed out in the rain
Broken glass, saw the blood run from my veins
But you saw no fault, no cracks in my heart
And you knelt beside my hope torn apart...

...And hold me still, bury my heart next to yours...

Oh kallis J, sa oled Mind näinud, sa oled Mind tundnud, Sa oled olnud Mina ja Mina olen olnud Sina. Minu süda on sinuga.

lahti laskmine

See aasta on minna laskmiste aasta. Inimestest lahti laskmine, unistustest lahti laskmine, kinnisideedest lahti laskmine, mõningal määral ka iseendast lahti laskmine.

Ma teadsin, et see aasta saab olema täis põhjatut, lõppematut langemist. Sügavusi, millesarnaseid ma varem pole näinud. Kukkumist, millel ei tundu otsa ega äärt olevat. Tunnet, et raskemaks enam ei saa minna. Kuniks järgmise hetkeni.

See aasta on olnud kasvamise aasta. Enese proovile panemise aasta. Enese tundma õppimise aasta. Enda nõrkustele otsa vaatamise aasta. Varjudele otsa vaatamise aasta.

Ja vahel olen ma nii põhjatus sügavikus. Enesehaletsuse ja kahetsuste võrgus, mis nöörivad mu kõri ja rindkeret. Ma jään püsti, sest mul pole valikut. Aga teiste näilises õnnemeres tundub see nii raske. Olla. Liikuda. Edasi.

Sest ma tean, et kui ma kukun, siis ma püsti ei pruugi saada. Seega on kukkumine välistatud.

Täna ma mõtlen ühele inimesele, kes on elus ja õnnelik. Kellele on nii ütlemata palju jäänud ütlemata. Kelle õnn teeb omamoodi haiget. Omamoodi.

Sa seisad seal
seina taga
nii ütlemata ilus
ilus oma olemises, oma elamises, oma õnnes
ja mind pimestab sinu õnnelikkus
ja kuigi mul pitsitab rinnus nii kummaliselt
nagu tahaksin ma tulla ja sulle öelda neid asju, mis polegi minu asjad öelda
nagu tahaksin ma tulla ja rebida su välja sellest elamise ilust
nagu tahaksin ma sind ainult endale hoida
rebida enda embusse ning mitte lasta enam lahti
võtta su käsi ja vaadata su silmi
vaadata ja imetleda seda olemise ilu
ja tunda elu meie ees ja meie ümber
seda ühte imelist hetke
või hetkede järgnevust
sügavat sõprust
sügavat tundmist

aga ma tean, et seegi oleks mööduv
sest miski ei püsi peale selle, mille nimel me ohvreid toome
ja mida me oma mõtteis kõrgele asetame
ja mida me oleme enda jaoks valinud

ma tean, mis on sinule kõige tähtsam
ja see teeb sama ka minu jaoks oluliseks
sest Sina oled oluline
nii kallis, eriline

ma lasen Sinust lahti
oma lahti laskmistes
vaatan, kuidas sa lendad seal kõrgel sinises taevas
ja püüan olla õnnelik, et Sina sinna jõudsid
ja ühel päeval ehk
ei pitsita enam miski mu ümbert nii kõvasti nagu täna.