PJP

Olen selle valge lehe peale mõelnud pikalt. Tahtnud ja mitte tahtnud. Edasi lükanud. Sinna sisse vajunud. Endast välja sõitnud. Enda sisse kadunud.
Minu Pühendus. Minu pühendus algas nii ammu ning nüüd on sellel ka Pühendus. Pühendus sellele, keda enam pole. Sellele, kes  mind põletas. Puudutas. Mu hinge lennutas. Mulle nii kallile, nii väga kallile inimesele.

Mõned elud peavadki elamata jääma.
Mõned armastused peavadki olemata jääma.
Mõned hinged ei leia iial teineteist.

Kui ma räägiksin ühele võõrale seda lugu, siis see tunduks üsna väheoluline. Lihtsalt üks väike lugu, etapp elus, mis sai otsa. Mis ei omanud endas sellist tähendust, nagu mina sellele omistan. Mis oli lihtsalt üks lühike tulevikuta romanss.

Aga kallis, aga kallim, nii see ju ometi ei olnud. Minu jaoks olid sa rohkem, kui ma iial sõnadesse suutsin panna. Kui ma iial puudutustes suutsin väljendada. Ma ootasin Sind, ma ootasin Sind. Ootasin Sinu tulemisi, ootasin Sinu olemisi, ootasin Sinu naeratusi ja Sinu puudutusi. Sinu sõnad kõlasid Minu hinges täpselt samamoodi, nagu oleksid nad seal aastatuhandeid juba kõlanud. Sinu puudutused kõnetasid minu sügavamaid noote. Ma tundsin Sind enne, kui sa olid mu nahka puudutanud, enne kui sa olid minu läheduses. Ma tundsin Sind pidevalt.

Ühe korra elus olen ma armastanud nii, et armastusel polnud ühtegi takistust, piiret. Ühe korra elus armastasin nii, et lasksin oma armastatu täielikult vabaks. Vabaks ootustest, nõudmistest, kõigest maisest. Armastasin nii, et luges ainult armastus. Armastasin nii, et terve aja lendasin nagu vaba valge lind kõrgel sinises taevas. Ma olin õnnelik, õnnest joovastunud. Ma külastasin enneolematuid kõrguseid. See oli uskumatu täiuslikkus.

Ja see sama tunne, kogemus, oli mu kaaslaseks kõigil päevadel, mil ma juba teadsin, et see ei kordu. Ja ometi hoidsin ma sellest kinni, kui millestki loobumatust. Sest see oligi loobumatu. Oleksid Sa kallis mind kutsunud, oleksin ma tulnud. Ja kui Sa ise soovisid tulla, võtsin ma su vastu ilma kahtluste, kõhkluste ja küsimusteta. Ma poleks suutnud loobuda, ära anda, unustada. Seda tegid Sa ise oma minemistes.

Sa olid selline KIRG, selline JOOVASTUS, selline NAUDING, selline VABADUS, selline ÜHTEKUULUVUS, nagu ma pole mitteiiial tundnud, kallis Mishka.

Mis lugu see on aga ilma puändita? Kallis, sa tõid mind tagasi, sa meelitasid mind, sa kutsusid mind, sa veensid mind iga päev, mitu kuud järjest. Ja ma tulin, Sulle, Sinu pärast, Iseendale, Meile. Tulin, sest Sina kutsusid mind ja andsid mulle lootust, usku. Sina, kellel polnud ei usku ega lootust. Tulin, et teada saada, et Sind enam ei ole. Tulin, et kogeda Sinu kaotust. Tulin, et Sinust ilma jääda veel ja veel ja veelkord. Tulin, et tunda igal Jumala poolt antud päeval, kuidas Sa oled läinud. Tunda, et ei suuda sinuga hüvasti jätta. Tunda, et ma ei ole valmis loobuma. Minna laskma. Et ma ei taha. Et ma ei suuda. Et see on ilmvõimatu. Inimlikult teostamatu.

Kuidas võisid Sa niimodi mind alt vedada? Oma Tüdrukut? Kuidas võisid Sa mind üksi jätta? Kuidas võisid Sa minu unistused ära lõhkuda? Lootuse täiuslikule olemisele?
Kuidas võisid Sa loobuda? Mitte näha, kui Ilus võib vahel olla? Kui Imeline? Kui eriline? Kuidas said sa mitte märgata?
Kes lubas Sul kaduda? Kes lubas Sul surra? Kes lubas Sul lahkuda?

Ma tahaksin, et Sa oleksid kellegi teise oma, et Sa oleksid õnnelik ja elus, et Sa oleksid. Ma tahaksin seda sada miljon korda rohkem, kui teada, et Sa oled maha maetud, kuskil üksikus hauas, üksinda.
Ma tahaksin, et sul oleksid imeilusad lapsed ja imeilus naine, et ma saaksin tunda kurbust ja enesehaletsust ja viha, et ma saaksin loota, et sa vahel ikka tülitsed ja vahel ikka mõtled ka minu peale. Ma tahaksin, et ma võiksin sind vahel kogemata linna peal kohata, öelda Sulle tere ja soovida pärast, et ma oleksin parem välja näinud ja vaimukamalt rääkida osanud. Ma tahaksin, et ma võiksin mõnel eriti kurval õhtul sulle poolpurjuspäi helistada ja küsida, et kuidas Sul läheb, oled Sa õnnelik. Ma tahaksin, et ma võiksin ennast häbistada veel ja veelkord Sinuga kohtudes, rumalalt vaikides, sõnu otsides, naiivselt printsi tegusid oodates ning enda mainet põrmustades.

Viimasel korral küsisid: kas soovin saada kõrvakiilu või hoopis kirglikku suudlust? Mis küsimus see on, kallis? Sa ju tead, et alati, alati, tahtsin ma Sind. Ükskõik, millseid väljundeid Sa ka ei kasutaks.

Nad ei tea, et See laul on Meie laul, kallis, ja need sõnad on Minu sõnad Sulle.

You saw my pain washed out in the rain
Broken glass, saw the blood run from my veins
But you saw no fault, no cracks in my heart
And you knelt beside my hope torn apart...

...And hold me still, bury my heart next to yours...

Oh kallis J, sa oled Mind näinud, sa oled Mind tundnud, Sa oled olnud Mina ja Mina olen olnud Sina. Minu süda on sinuga.