One two three one two three three.

Vahel tunnen ma ennast nii üksikuna, et kahtlen, kas kunagi suudan kellegagi ennast seostada, samastada. Sest kõik on ju mäng, rollide võtmine ja välja kandmine. Kes tuleb sellega paremini toime, kes halvemini. Kes on parem esineja ja kes keskpärane. Ning kes on endale valinud õigel hetkel sobivama rolli.

Ja ma kadestan neid, kes tegid parema valiku. Kellel on, kelle juurde minna. Kelle juures olla. Keda kallistada. Keda armastada. Kellest hoolida. Kellega koos naerda ja kellega nutta. Kes ei lahku varaõhtul. Kes ei hoia end teineteise tegemistega kursis, vaid kes on. Ma olen nii kohutavalt kade.

You can't choose what stays and what fades away.

Vahel ma tunnen, mõnel kõikehõlmaval hetkel, et olen siiani teisel pool. Seal, kus Elu on hoopis teistsugune. Seal, kus kajakad valvavad imesid ja peegel võib olla mitmetahuline. Ma võin seda peaaegu et puudutada. Aga ma hoian ennast iga hinna eest tagasi. Seal oleks nii palju omast, aga see pole minu tee. Praegu.
Teen näo, et ma olen ainult Siin. Et ma polegi kahes kohas korraga. Sajas erikohas korraga. Et seda maailma pole olemas.
Aga ma elan igal hetkel kiusatuses. Kiusatuses proovida. Järgi anda. Alla anda. Minna lasta. Lahti lasta. Lennata. Loobuda. Tunda. Sest seal oli nii palju, mida tunda.

Seal oled Sina. Ja kõik see, mida siin ei ole.

Ja praegu, ma justkui ei tunnegi. Ma olen. Selles hetkes, igas hetkes. Aga ma ei luba endal tunda. Klaasi. Vihma. Teravust. Kõrvetamist. Kõike, mis on vähegi keskmisest väljaspool. Ma kardan. Et see kannab mind eemale. Ära. Ja ma ei oska tagasi tulla. Mis siis, kui ma ennast jälle ära kaotan?

Mis siis, kui ma Sinust kallis lahti lasen?

Ma tean, et see olen Mina. Mina hoian kinni. Ma peaksin seisma Su selja taga, aga ma hoian Sinust kinni. Ma püüan. Ma tõesti püüan. Aga kõiges muus, pidevas eneses pettumises, väsimuses, eesmärgipuuduses, võitluses parima tänase nimel... Võitluses Sinu turvalisuse nimel, ma ei suuda lasta minna. Kas see on minu vastutus? Kohustus? Või ma peaksin loobuma? Peaksin leppima? Toetama? Ma ei tea. Ma tahan Sulle parimat. Aga ma ei oska. Ma olen väsinud ja pettunud ja kurb ja üksi. Kuidas saan ma Sinu eest seista?

Ma ei suuda Sinust lahti lasta. Ja ma ei suuda temaga hüvasti jätta.

But You won't see me fall apart.

Kui kaugele saab ühte vibu venitada?

Kui kaua ma vastu pean?

Ma ei oska edasi minna.
Ma ei oska praegu mängida.

Ma ei oska mängida.

Ma lootsin, et aasta aega on raske. Loobumine, uuesti alustamine, üksinda olemine. Kas nüüd on kergem? Millal läheb kergemaks?

Millal ma pole enam nii üksi?

Ma kardan nii paljusid asju. Kardan, et ei näe, kuidas Sa suureks kasvad. Kardan, et pean Sinu kannatusi pealt vaatama. Kardan, et teen Sind õnnetuks. Kardan, et rikun Su ära. Kardan, et panen Sind kannatama. Kardan, et teen Sind õnnetuks. Kardan, et Sa oled juba õnnetu.
Kardan, et jään üksi. Et olen oskamatu, keskpärane, asendatav.

Kardan, et ei leia endast vastust ühele olulisemale küsimusele, mis mind kummitab. Mida mina vajan. Mida ma vajan. Ma Ei Tea. Ma olen peidus kuskil, enese sees, ja ei tea mida ma vajan.