Liblikas

Rohukõrred on veel märjad
kastepiisad helgivad päikese käes
helesinine taevas meie kohal

Sinu naer heliseb
Sinu naeratus soojendab mu tardunud südant
sulatab mu halluse varjundeid
Sinu naeratus ülendab mind

Ma vaatan Sind ja olen olemas
joobun Sinu naerust
kõikehõlmavast rõõmust
olemisest

Sa jooksed minu ees ja ma tunnen
nagu sa jookseksid minust läbi
tõmbaksid mind kaasa ja jätaksid maha üheaegselt

Ma tahan sind hoida
emmata ja kaitsta
õpetada ja suunata
aga sellest olenemata
ma näen Sinu teed

Sinu lõhn ja sinu väikesed käed
Sinu hallid unenäod, kus tavaline elu toimub värvideta maailmas
Sinu parimad kingitused: kellele kleit ja kellele vedur
Sinu hirmud, et kaisukad ärkavad ellu
Sinu palved, et öösel võetaks kaissu ja et õhtul saaks varakult koju
Sinu kurbus, igatsus
Sina

oled imeline.

Muinasjutumaailm

Neil harvadel õhtutel, kui ma olen
pooleldi, peaaegu jälle olemas
ja samas endiselt, uuesti, teisel pool klaasi
Päriselt Olemas

Mitte ainult poolik
mitte enam keskmine

Vaid Päris.
See, kes puudutab, ja tunneb.
Sõrmeotstes tuult
Külma, märga, karget klaasi
Villast, karedat diivanit
õhtupimedust

See, keda Nähakse.

See, kes kuuleb Laulu
kes tunneb magusmõrkjat, piimjat, elusolemise lõhna
Kes teab, et tal on täna
Aega.

Neil õhtutel ma olen niitidega põimitud
justkui ämblik keset isekootud võrku
ootamas, ikka aina lootusrikkalt saaki ootamas
istudes keset labürinti
Keda Sa ootad, väike õnnetooja?

Ma kõnnin ajast aega
endisest homsesse
otsin vastuseid.
Otsin Sind.
Mõtlen Sinust.
Hoian kinni.

Ära jäta mind.
?
Ära mine ära.
Ma ei tule Sinuga Hüvasti jätma.
Ei tule.
Ei tule ei tule ei tule.

Sest sa kinkisid mulle oma südame.
Sest sa viisid mu vaatama langevaid tähti.
Sest sa viisid mu kuulama Laulu.
Sest sa armastasid mind.
Sest ma armastasin Sind.

Sest sa kõndisid ära.
Sest ma ei olnud Sulle piisav
Ma ei olnud Sinu lumeingel.
Ei olnud.
Polnud pooltki, sõrmeotsatäitki.

Olin eikeegi.
Udukübe sinu õlal
lendasin Sinuga kaasa
Sinult maha
Jäin maha.

Ja nii see ju on.
On need, kes lähevad
ja need, kes jäävad
Ja jääjad jäävad igatsema, kahetsema, unistama
Ja minejad, nemad on juba teises avaruses
nemad kõnnivad päikeseteel, seljaga meie poole.

Sa olid lähedane, lähedal, peaaegu, et Üks
kui ma Sind tundsin
Ja kui sa läksid, olid sa justkui hoopis keegi teine
Sa polnud enam isegi iseenda oma.
Ja ammugi ei mäletanud Sa enam, kuidas olin kord puudutanud Sind oma kuumavate sõrmedega.

Mina olen ikka siin.
Karedal diivanil
Ja ammu enam pole ma tundnud mida tundsin siis ja enne ja homme, Sinuga
Käinud taevas ja põrgus ja olnud valmis loobuma kõigest, kõigest, Sulle
Aga elu valis ise
Minu Elu.
Ja seda elu ma hoian.
Kümne küünega.
Sinuta.

 https://www.youtube.com/watch?v=y8AWFf7EAc4

Ma tajun sellel mõtet. Ma tunnen seda soovi. Ühtekuuluvus. Kuulumine. Lähedus. Meie. Ma mäletan, kui ilusasti sa sellest rääkisid. Justkui teisest, võõrast maailmast. Imedemaast. Me oleksime Üks. Kõigiga. Ma tahtsin olla Üks. Ma tahan olla Üks. Iga päev. Igatsen, vajan, ootan. Seda tunnet. Olemist. Ma tean, et see on keelatud. Ohtlik. Ja võibolla seda ei juhtuga mitte kunagi minuga. Aga ma tajun sellel mõtet. Viivukski. Kuuluda.

Sind otsides (pühendatud)

Vahel
justkui kahe vahel?

Sa surud mind maadligi kui ränk-raudne tuuleiil
Sa allutad mind kui kõikvõimas ookeanilaine
mis veab, kisub endaga kaasa
Oh, ma tean ju tema jõudu
ja ma ei saa, ei suuda ennast lahti rebida
tagasi kiskuda

Kas ma tahangi?
Vahel, kahe vahel olles?

Ma vaikin
luban endal olla
tunda.
Ma tunnen, kallis, ma ikka, vahel veel tunnen.
Kõike Seda.
Ja Sind ka.
Naljakas, Sind ju pole.
Sind pole kaua.

Ja ometi minu sees sa oled.
Kuskil vahel?

Ma ei saa Sind kätte.
Ma ei saa Sinust lahti.
Ma ei saa Sind välja rebida.

Ja sa oled läinud. Sa olid lihtsalt üks viiv. Üks mõte. Liblika tiib mu põse vastas.
Üks visioon.
Ma nägin Sinu nägemust.

Oh, kallis.
Ma ei näinud sind ometi
Sinu tõelisuses.
Ma ei näinud Sind üldsegi mitte
rippumas
elutult.

Sa oled nii ammu läinud.
Ja minu sees sama tõeliselt olemas.

liiva all

Siia ma ennast matsin
katsin
liivaga
veega
tuulega
pideva tuisuga

tunnist tundi
ära peidetud
tuhmunud
pea olematu
unustatud

Mina.

Mälestusteta.
Lootusteta.
Ainult sooviga olla
iga päev
olemas.

Ilma minevikuta.
Jäin ilma ka Sinust
kes Sa mind meelitasid
justkui värskelt lõhnav roosibukett
siia, kuskile, kus Sind pole.
Enam.
Ammu juba.

Ja nüüd.
Kaks aastat.

Üksinda.
Mälestusteta.
Unistusteta.
Päevast päeva
püüdes olla olemas.
Kas olen?

Ei puuduta.
Ei tunne.
Ei sirutu.
Ei hüppa.

Hääbun?
Igapäevases olemises.
Õnnes ehk, aga ka üksilduses.
Teadmata, miks.