Täna

Eile õhtul olin ma enesest väljas.
Ma olin täiesti kadunud.

Ta nuttis ja oli kurb. Ja ma olin lihtsalt nii väsinud.
Väsinud.
Ma lohutasin teda, aga sellest polnud abi.
Ja ma tundsin end nii üksinda.
Lootusetuna.

Iga päev üks ja sama. Õhtused vaidlused magamamineku üle. Hommikused vaidlused riidesse paneku ja hommikusöögi üle. Iga päev üks ja sama.
Ei taha ärgata. Ei taha tööle minna. Samas tööl olemine võtab ära need mõtted. Kahtlused. Paneb unustama. Tööl on hea.

Ja kell ligines keskkööle. Ja keegi ei maganud. Ma tahtsin karjuda. Väsimusest, kurnatusest. Ja ma läksin eemale. Nutma, rahunema. Eemale. Ja lõpuks ta uinus. Ja lõpuks ma uinusin.

Oh.
Ja siis, siis tulid Sina Minu juurde.
Üle aastate.
Ma pole Sind nii kaua näinud. Tundnud. Kallis P.J.
Ma olen Su järgi nii palju igatsenud.
Sa tulid Täna öösel Minu juurde.

Sa olid nii ere. Vahetu.
Sa olid minuga. Olemas. Siin, kuskil vähemalt. Midagi, mille jaoks ma ei leia sõnu.
See polnud unenägu. Ma ei taha, et keegi, keegi ütleks mulle, et see oli vaid unenägu. Sest unenägu ei saa eal olla nii elus.
Sa olid täpselt Sina. Sa tantsisid minuga. Ja ma mõtlesin, et unenäos ei saaks sa ealses, eales olla täpselt õiges pikkuses. Täpselt nii, et minu pea jääb Sinu pea alla. Et sa toetud minu peale, nagu sa päriselt seda tegid. Unenägu ei saa teada, kuidas Sa oma käsi hoiaks. Kuidas oma keha toetaks. Eks, unenägu ei saaks.

Ja siis sa läksid uksest välja. Rahulolevana. Ja ma olin uksel ja küsisin, et millal ma Sind uuesti näen. Ja sa vaatasid mind ja ütlesid, et pühapäeval.
Pühapäeval.

Mida see tähendab?
Unenägu, minemist, surma, puudutust? Mida see tähendab?

Ja täna hommikul, täna ta küsis, et mida ma unes nägin.
Ma ei suutnud seda rääkida. Ma ei suuda teid kokku viia. Keegi, kes oli ja keegi, kes on.

Võibolla ma ei suuda teid eristada. Sest minu reaalsus ja minu unenäod on nii ühte põimunud. Ma ei tea enam, mis on päris ja mis mitte. Liblikas minu käel. Puudutus minu juustel. Käsi minu käes. Tema või Sina või ebareaalsus.

Ma hävitan piire, et uuesti tunda. Aga tundmine, tundmine viib mind kaasa. Ma lendan ja hävinen. Ma ärkan ja tahan loobuda ja tahan magada. Ja ühe hetke pärast tahan lendu tõusta. Ma ei tea enam, mis on päris. Ma ei tea enam, kas ma oman enda üle kontrolli. Või ma lihtsalt vooglen.

The day that never comes. See laul kõnetas Sind. See laul kõnetas mind nii ammu. Ma pean üle leidma selle, miski, mis meid ühendas.

November

Ja kuigi on maikuu 2017 a, olen ma igaveses tuhmis sügises. Ma tahan tunda, midagigi. Vähemalt valu. Andke palun mulle valu. Palun, lubage mul tunda valu ...

Mu sisemus on täis miskit, mis tahab karjuda. Mis tahab hävineda, hävitada. Ma kardan seda. Ma ootan seda.

Ma tahan ära minna. Ma kardan ära minna.

Ma mäletan. Ma mäletan seda gruppi, kuhu ma Sind kaasa võtsin. Talvel. 2009 a. Kus otsustasime, et parim on, kui Sa lahkud. Ja ma tulin koos Sinuga.

Sa olid aus. Sa olid alati vähemalt aus. Sa ütlesid, et haigust pole, on ainult aru saamine. Inimesed võtavad endalt elu, sest nad näevad. Tunnevad. Mõistavad. Saavad lõpuks aru.

Grupi jaoks, "elamise" jaoks, ei olnud see seisukoht, mida levitada. Ja tol hetkel ma sain grupist aru. Sa võtsid teistelt lootuse. Sa võtsid teistelt elutahte. Sa seadsid meid küsimuse ette. Sa esitasid põhjendusi, mille vastu me ei osanud, suutnud ega jõudnud vastata.

Sa hävitasid oma hävinemises kõik enda ümber. Ja ühe inimese päästmiseks, paari inimese päästmiseks, ei saanud nii rääkida. Turvalisuse huvides.

Jah, me kõik, eksperdid, arstid, edasi jõudnud, soovime mõelda, et tegemist on haigusega. Depressioon, suitsidaalsus. Piiridesse seatav miski.

Aga. Toetada mõtteviisi, et tegemist pole haigusega. Et tegemist on valikuga. Valikuga astuda välja kõigest sellest, mis ei sobi, ei meeldi, millega ei ole võimeline leppima. Mida ei saa ükski inimene üksinda muuta.

Ma olen olnud Sinu südame sügavikus. Tundnud sama, mida Sina, teadnud sama, mida Sina, olnud Sina. Ma tean alati, täna, et see pole haigus. See on valik. Vähim, mida inimene ise teha saab. Otsustada enda elu minemise üle. Kas meil ei peaks olema vähemalt see valik, edasi minna või lõpetada?

Võibolla, võibolla ma poleks tahtnud sündida. Olla olemas. Jääda ellu. Kogeda, tunda, näha. Võibolla ma ei taha tajuda igat hetke iseendas, enda ümber. Võibolla viimased 20+ aastat on olnud üks lõppematu raskus. Üksindus, hüljatus, ebaõiglus, vale, väärtusetus, vastutus. Võibolla ma ei taha  tunda iseennast. Võibolla oleks maailm parem paik ilma minuta. Võibolla, võibolla olen ma tühine.

Mõni nädal tagasi kuulsin uudist, et laps andis vanemad kohtusse selle eest, et nemad talle elu andsid. Sest ta ei soovinud seda. See oli tol hetkel mind ümbritsevate inimeste jaoks arusaamatu. Aga ma sain sellest aru. Ma saan sellest aru. Ma ei kaeva kunagi kedagi kohtusse. Aga, ma ei tunne, et oleksin tahtnud olla olemas. Jah, ma annan endast parima. Ja ma vastutan teiste valu eest, et endalt mitte elu võtta. Ja ma elan selles valus aastakümneid. Sest see pole haigus. See on lihtsalt aru saamine.

Me pidime tookord, 2009 a, grupist lahkuma. Sina ja mina. Ma arvasin, tol hetkel, et sa eksid. Ja väljas oli lumi. Ja ma vajasin Sind, nagu ma Sind alati vajasin. Ja Sina, oma maailmas ja olemises, küsisid, et kas ma vajan suudlust või kõrvakiilu. Sest ma ei suutnud lõpetada Sinu vaatamist. Sest ma vajasin Sind. Sest ma, läbi aja, uppusin Sinusse. Järgnesin Sulle. Olin Sinu.

Ma mäletan seda ühte päeva nii eredalt. Meie kohtumist, kuhu Sa hilinesid. Kuidas Sa mind vaatasid, nagu polekski varem näinud. Kuidas ma Sind kutsusin endaga kaasa, depressioonirühma. Ja üheks hetkeks, meil oli lootus. Sinul ja minul. Ja Sa tulid. Kuidas tuli praksus kaminas. Kuidas ma olin juba kuskil, kus Sina polnud ja mida Sina mõista ei suutnud. Kuidas ma ei suutnud mõista, et Sa oled seal minuga ja et see on minu hetk Sind aidata. Ja ma vajasin Sind enam, kui ma keskendusin Sinu aitamisele.

Inimene on nii rumal. Sa ütlesid mulle kunagi täitsa alguses, et Sulle ei meeldi, et ma nii depressiivne olen. Ja nüüd, nüüd oled Sina ammu surnud. Sest Sina otsustasid endalt elu võtta.
Mina jäin.
Aga kelle elu pidi tegelikult minema? Kas Sinu, või Minu?

Kas Sina läksid Minu eest? Sest keegi meist pidi minema.

Muidugi polnud see, too minu jaoks tähendusrikas päev, viimane kord, kui Sind nägin. Viimane kord kui Sind nägin, tulid Sa minu juurde. Ma olin valmis kõigest loobuma. Kui Sa tahtnuks. Aga Sa ei tahtnud. Sa tulid, ja Sa läksid sama kiirelt. Ja mina tundsin end väärtusetu ja põlatuna. Ning keskendusin iseendale. Sest tol hetkel olid Sa juba meie maailmast üsna väljas. Sa ei sidunud ennast enam kellegi ega millegagi. Ja minuga enam ammugi. Sa nägid minu tolle hetke pinnapealsust, ja sellest piisas. Sa vaatasid minust läbi. Ja läksid ära.

Aga üsna peagi juhtus ime, ja ma ootasin juba teda. Ja kõik loksus paika. Eks...?
Ja vahel, vahel me ikka rääkisime. Aga mina välistasin tol hetkel kõik muu, mis ei sobitunud pilti. Maailm oli ilus ja hea ja mõtekas. Ja Sinu mõtted, need jäid väljaspoole piiri. Sina... Sina ka.

Kuni Sa olid läinud. Ja tulid minu juurde unenägudes. Ja siis ka ilmsi. Ja ma pidin tulema Sind otsima. Ja ootama. Aga, aga sa olid juba läinud.
Ja kuigi ma teadsin, tundsin, et see oli Sinu enda otsus, tähendas kinnitus sellele ometi nii palju. Sa valisid minemise.

Ja ma igatsen Sind. Ja tunnen, et Sa läksid Minu eest. Ja tunnen, et ometigi ei suuda ma siiski olla edasi, isegi, isegi kui Sa ohverdasid end teiste ellujäämise eest. Natuke minu eest ka.

Kas me kõik valime pimeduse? Pigistame silmad kinni iseenda olemise nimel? Ei, me tea kui palju lapsi sureb Süürias. Aafrikas. Sõdades. Mida teeb see pidev tarbimine, ostlemine. Kuidas Aasia lapsed toodavad meile riideid, kannatavad ja surevad. Kuidas loomad elavad ebainimlikes tingimustes, et meile liha anda. Kuidas loomad surevad, sest me hävitame seda planeeti. Kuidas inimesed igapäevaselt surevad, igal pool. Ja me ei tee mitte midagi peale jagamise ja kaasa tundmise.

Enesetapp pole haigus. See on valik.
See on vaba valik.

The lowest point of this....

Ja ma mõtlesin.
Et kas see on selle aasta madalaim hetk.
Selle õppeaasta madalaim hetk.
Viimase paari aasta madalaim hetk.
Või see on risttee...?

Ühel päeval olin koos hea sõbraga. Rääkisime depressioonist. Rääkisime elust. Kohusetundest. Et kas sügav kohusetunne päästab...? Mitte päästmise mõttes, vaid edasi elamise mõttes...? Jah, sihikindlus, perfektsionism ja vastutustunne on tõesti sügavad jõud, mis võivad edasi kanda, ilma et ise arugi saaksid.

Ja samas sa võid avastada end karussellilt peale väikseimat, tühisemat hetke.
Üks mõte.
Üks pilt.
Üks lause.
Me kõik vajame eesmärki. Ma tunnen, et mul pole eesmärki.

Iga päev, ärgata, tööle, koju, magama. Igal õhtul väherda voodis, muretseda homsete asjade pärast, kas kõik on meeles? Kas kõik saab tehtud? Mida on vaja meeles hoida?
Ma olen unehäirete ekspert, tänaseks. Vahendid, mis töötasid eelneval aastal, ei tööta enam. Ärkan mitmeid kordi, et näha enda lähedal asju ja inimesi, mida ja keda pole. Minu öödes need on. Need ei kao. Need on osa minu elust, minu igast ööst.

Iga päev, muretseda, kas ma peaks Tema jaoks enamat tegema, teda kuidagi aitama? Kas ta on õnnetu või õnnelik? Miks ta ennast lööb, kui ta on rahulolematu? Kas ta kunagi andestab mulle, et ta siia tõin? Et ta sinna lasteaeda jätsin pooleks aastaks? Kas ta kunagi suudab olla õnnelik, hoolimata kõigest?

Iga päev teada, et ma pole olnud piisavalt hea. Ma tean, mis ma peaks tegema ja olema, aga ma ei jaksa. Ei suuda. EI tahagi. Ei jõua iga päev mängida. Ei jõua iga päev olla toetav. Ei suuda olla hea ema.
Ja nii palju aega läheb süütundele, häbile, kahetsusele. Jah, ma olen karjunud. Jah, ma olen halvasti öelnud. Jah, ma olen alla andnud. Jah, ma olen süüdistanud. Jah, ma olen olnud halb ema.

Ja nagunii on see teada. Üksinda, üksinda pole ma pooltki. Mida Tema vajab.

Ja mis väärtus on mul väljaspool isiklikku elu, kus ma midagi ei jaksa, jõua, suuda? Varsti saab üheksa aastat ühest töökohast, ühest elust. Ei liigu ma üles ega alla, ei edasi ega tagasi. Ei tunne, et minus oleks muud väärtust peale põleva kohusetunde. Jah, kannan oma töökohustusi tööajal ja tööväliselt, päeval ja ööl. Kas minu elus ongi enam midagi enamat peale töö, mis nüüd on põimunud üheks kooliga? Kas minu elu ongi üks rabelemine, kus ei paista ühtki helgemat hetke? Tegemata tööd, arusaamatud eesmärgid, lambalik sihikindlus? Ja kas tööl keegi seda üldse märkab? Olen ma üldse nähtav, või nähtamatu mitte-keegi?

Nii huvitav, kadestatav on kuulda, kuidas kõigil teistel on "elu". Mida nad "elavad". Inimesed, kellega nad on koos, kohtuvad, on lähedased ... Kellele neil on aega.
'Kust nad leiavad selle aja? Kust nad leiavad selle energia?

Selline laul. Ta mäletab. Ma kuulasin seda ja ... ma ka mäletasin. Mäletasin äkki kajakaid. Nad istusid haiglakatusel ja valvasid mind. Nüüd nad vaatavad mind bussipeatuses. Vihmas. Ja päikesepaistes. Vahel neid ei ole. Ja ma mõtlen, et keda nad siis valvavad, kas minuga on siiski hästi ...? Aga ma olen nende nimekirjas. Sest... Sest ma mäletan. Kuigi enamuse asjadest olen ma valinud unustada. Tahes-tahtmata.

Või siis mäletan ainult neid. Kui vähegi meenutan. Seepärast ma ei mäletagi.