The lowest point of this....

Ja ma mõtlesin.
Et kas see on selle aasta madalaim hetk.
Selle õppeaasta madalaim hetk.
Viimase paari aasta madalaim hetk.
Või see on risttee...?

Ühel päeval olin koos hea sõbraga. Rääkisime depressioonist. Rääkisime elust. Kohusetundest. Et kas sügav kohusetunne päästab...? Mitte päästmise mõttes, vaid edasi elamise mõttes...? Jah, sihikindlus, perfektsionism ja vastutustunne on tõesti sügavad jõud, mis võivad edasi kanda, ilma et ise arugi saaksid.

Ja samas sa võid avastada end karussellilt peale väikseimat, tühisemat hetke.
Üks mõte.
Üks pilt.
Üks lause.
Me kõik vajame eesmärki. Ma tunnen, et mul pole eesmärki.

Iga päev, ärgata, tööle, koju, magama. Igal õhtul väherda voodis, muretseda homsete asjade pärast, kas kõik on meeles? Kas kõik saab tehtud? Mida on vaja meeles hoida?
Ma olen unehäirete ekspert, tänaseks. Vahendid, mis töötasid eelneval aastal, ei tööta enam. Ärkan mitmeid kordi, et näha enda lähedal asju ja inimesi, mida ja keda pole. Minu öödes need on. Need ei kao. Need on osa minu elust, minu igast ööst.

Iga päev, muretseda, kas ma peaks Tema jaoks enamat tegema, teda kuidagi aitama? Kas ta on õnnetu või õnnelik? Miks ta ennast lööb, kui ta on rahulolematu? Kas ta kunagi andestab mulle, et ta siia tõin? Et ta sinna lasteaeda jätsin pooleks aastaks? Kas ta kunagi suudab olla õnnelik, hoolimata kõigest?

Iga päev teada, et ma pole olnud piisavalt hea. Ma tean, mis ma peaks tegema ja olema, aga ma ei jaksa. Ei suuda. EI tahagi. Ei jõua iga päev mängida. Ei jõua iga päev olla toetav. Ei suuda olla hea ema.
Ja nii palju aega läheb süütundele, häbile, kahetsusele. Jah, ma olen karjunud. Jah, ma olen halvasti öelnud. Jah, ma olen alla andnud. Jah, ma olen süüdistanud. Jah, ma olen olnud halb ema.

Ja nagunii on see teada. Üksinda, üksinda pole ma pooltki. Mida Tema vajab.

Ja mis väärtus on mul väljaspool isiklikku elu, kus ma midagi ei jaksa, jõua, suuda? Varsti saab üheksa aastat ühest töökohast, ühest elust. Ei liigu ma üles ega alla, ei edasi ega tagasi. Ei tunne, et minus oleks muud väärtust peale põleva kohusetunde. Jah, kannan oma töökohustusi tööajal ja tööväliselt, päeval ja ööl. Kas minu elus ongi enam midagi enamat peale töö, mis nüüd on põimunud üheks kooliga? Kas minu elu ongi üks rabelemine, kus ei paista ühtki helgemat hetke? Tegemata tööd, arusaamatud eesmärgid, lambalik sihikindlus? Ja kas tööl keegi seda üldse märkab? Olen ma üldse nähtav, või nähtamatu mitte-keegi?

Nii huvitav, kadestatav on kuulda, kuidas kõigil teistel on "elu". Mida nad "elavad". Inimesed, kellega nad on koos, kohtuvad, on lähedased ... Kellele neil on aega.
'Kust nad leiavad selle aja? Kust nad leiavad selle energia?

Selline laul. Ta mäletab. Ma kuulasin seda ja ... ma ka mäletasin. Mäletasin äkki kajakaid. Nad istusid haiglakatusel ja valvasid mind. Nüüd nad vaatavad mind bussipeatuses. Vihmas. Ja päikesepaistes. Vahel neid ei ole. Ja ma mõtlen, et keda nad siis valvavad, kas minuga on siiski hästi ...? Aga ma olen nende nimekirjas. Sest... Sest ma mäletan. Kuigi enamuse asjadest olen ma valinud unustada. Tahes-tahtmata.

Või siis mäletan ainult neid. Kui vähegi meenutan. Seepärast ma ei mäletagi.