kui ma olen tagasi kodus

Ma kõndisin, mitmetel hommikutel
ja ma tundsin, teadsin, et ma ei suuda Sind jätta
ma ei suuda veel korra öelda hüvasti
lahti lasta.

Ma ei suuda, pole valmis, võimeline
ühe korra veel
seda läbi tegema.

Hommikune külmus
hämarus
hallus
aga iga päev on sama
ja ma tunnen, et ma ei ole selleks valmis
ma ei taha seda
ma ei suuda Sul lasta minna.
Palun, palun ära mine.

Kas see muudab minu tunded väiksemaks
minu tahtmised vähem olulisemaks?
Sest need on seotud kellegi teisega?
Kellegi teise valuga
Sest tema loobus ise enda elust
Siis nüüd, ma otsustasin ise
ma ei lase Sinust lahti
ma ei suuda
ma ei tee
ma ei taha.

Milleks, milleks on elus nii palju valu
ebaõiglust
teadmatust
Meist pidi saama midagi suurepärast
imelist
ja meist sai ainult valu.

Sinu pimedus, ma ei tea kui lõppematu see on.
Ma tunnen ainult enda sügavikke.
Võibolla, võibolla oled sa nüüd mulle sarnasem?
Võibolla oled aga hoopis kaugem?